Tujutõstev pildike Jõgevalt

Käisin lõuna ajal tiiru linnas, tuju nullis Tsahkna idiootliku ettepaneku pärast pensioniiga seitsemekümne peale tõsta. Sest just tundus, et mul polegi enam nii väga kaua vaja tööl käia, kõigest viisteist aastat veel, aga nüüd... Vastu tuli üks linna joodik, kes on end pesuehtsaks breikariks joond. Ma nimetan breikariteks neid närvisüsteemi kahjustusega joodikuid, kes kõndides nõksat-nõksat oma kangeid jalgu loobivad. Seda tüüpi nimetaks ma lausa linna esibreikariks. No breikis mulle vastu, ikka nii väga kangete jalgadega, et teda vaadates tekib mul alati hirm, kuidas ta nende peal üldse püsti püsib. Keegi teadis rääkida, et see esibreikar on juba pikemat aega kaine püsinud. No vaatasin tema ja vägisi tuli mõte, et kuigi kainus on igati õige valik, ehk oleks tal endal lihtsam, kui ta ikkagi tibakese võtaks, äkki siis saaks kargu pisut pehmemaks. Aitäh, looja, et sa meid kõiki ühe vitsaga ei löönud, muidu oleks mul ammu igav hakanud.

Külmunud liblikad, mina sealhulgas

Täna on eriline päev. Olen täiesti liimist lahti, mitte nii, et logisen siit-sealt, vaid lausa kokku kukkumas. Nagu vana tarbetu taburet. Täna tajun teravalt, kui lai on lollide tiivaulatus. Üks loll (loe: poliitik) võib ära võtta kogu hingamisruumi. Tema otsustab, kas sinu tiivad ka veel kuidagi lahti mahuvad, või kas peakski, kas sina tohid hingata, elada. Kui suureks võib rumalus paisuda? Kas me peame laskma rumalail enda elu, selle ainsa ja ainulaadse üle, otsustada? Milline on minusuguse pisikese mutuka võimalus seda mitte lubada? Ongi niisugune tunne, et kõik liblikad külmuvad surnuks, mina nendehulgas. Rumalate riik, mitte jumalate. Palvetame nüüd rumalate poole? Mina keeldun.

Hull on olla normaalne

Normaalne inimene käib tööl, loeb uudiseid, vaatab telekat, suhtleb inimestega, peseb pesu, koristab, teeb süüa, peab sünnipäevi ja rõõmustab veel takkapihta kõige selle üle. No ei ole normaalne. Tahaks olla hoopis pisikese mutukana kuuseokka all peidus, kuniks maailm teiseks saab.

Tähelepanu, tegemist on väljamõeldud looga, mille tegelasi päriselus olemas ei ole. Ainult kitsed, kelle viidati, olid ehtsad

Sel aastal tuli sügis teisiti. Kui tavaliselt imetlesime hommikul ärgates kitsesid, kes meie õunapuude all hommikuses uduses idüllis õunu nosisid, siis seekord pidime kõhu lahti ehmatama, kui järjekordselt kedagi puude all siblimas nägime. Et tegu polnud tavapäraste külalistega, sellest saime kohe aru. Need tegelased olid kuidagi madalat kasvu ja tumedavõitu karvaga. Ei olnud ilusat kitsedele omast pruuni kasukat. Isegi lapsed hõõrusid silmi ja olid segaduses. Püüdsin unesegast pilku kissitamisega teravamaks seada ja siis alles taipasin, kellega tegemist. Mitte kitsed, vaid pagulased, kurinahad, olid käpuli puu all maas ja nosisid meie koogiõunu. Tegin terassiukse lahti ja käratasin: „Kõss, kas saate minema!“ mille peale paar pabulast püsti kargasid ja pikkade hüpetega üle tee kõrge heina sisse kadusid. Üks aga ei suvatsenud end liigutada ja jäi mind ülbelt passima. Mõistsin, et temaga tuleb mul veel tegemist. Jõllitasin esiotsa vastu. Nägin, kuidas tema lõuapärad õuna närides liikusid ja paistis, et ta ei kavatsegi ära minna. Teised pabulased piilusid eemalt udu seest, silmad kui laternad peas. See ülbe tegelinski hakkas mind juba kergelt närvi ajama. Pidin tööle minema, nüüd aga jagasin maid, ise alles trussikutes, aeda trüginud võõrastega. „Mine naabri aeda, tal on palju rohkem õunapuid“, püüdsin seletada ja viipasin käega naabermaja suunas, mis puude vahelt paistis. Tüüp aga raputas pead ja võttis maast järjekordse õuna, mida kohe isukalt matsutama hakkas. Oli see vast ülbus. Nägin nüüd, et ka teised mustikud olid ninad rohu seest ülespoole tõstnud. Ju olid vist kaasteelise ülbusest julgust saanud. Kartsin, et tulevad aeda tagasi ja võin oma õunapirukast suu puhtaks pühkida. Ega need ju enne jäta, kui kogu kraam on nahka pistetud ja kotid täis topitud. Võtsin julguse kokku ja kargasin välja, ise ähvardavalt oma suurte kämmaldega vehkides. „Pužikukumalalevirazena.....“kisas see ülbe sell nüüd teistele ja pani ajama. No läks õnneks, mõtlesin. Saab laupäeval ikka lastele kooki küpsetada. Õhtul töölt tulles avastasin, et puualune oli õuntest tühi. Lapsed tihkusid nutta ja naine ka, aga mida oli mul teha? Järgmisel päeval võtsin vaba päeva, läksin ehituspoodi ja ostsin võrku. Tegin aia puudele ümber. Jätsin ainult kitsedele värava, millele meisterdasin sildi „Kitsed“. Et kitsed ikka aru saaks, kellele see mõeldud on. Hommikul vaatasime kogu perega, kuidas kolm kitsekest silti lugesid, värava viisakalt avasid ja sisse astusid. Õunu oli küll vähe, aga midagi ikka oli ööga puu otsast pudenenud. Ja siis, nagu metslased, olid pabulased jälle platsis, kargasid üle aia ja sundisid meie kitsed kabuhirmus põgenema. No nüüd mulle aitas. Haarasin oma luidravõitu unise kassi ahju pealt kaenlasse ja tormasin välja, ähvardades looma lahti lasta. Kass haigutas ja pagulased haigutasid ka. Ja sõid siis õunu edasi. Teadsin, et nüüd pean midagi ette võtma, enam ei saanud jumalale lootma jääda. Võtsin vaba päeva ja hakkasin Angela Merkelile kirjutama. Et tulgu ja viigu oma pagulased ära, nii enam ei saa, et söövad teised lastel ja kitsedel kõik õunad eest ära. Igaks juhuks kirjutasin Rõivale ka, aga tema peale ma väga ei panustanud. Viisin kirjad posti ja jäin vastust ootama. Võtsin end töölt lahti, ma ei saanud närvipinge pärast enam tööle keskenduda. Rõivas helistas ja ütles, et saab alles jaanuaris tulla, et praegu remondib Vaos pagulaskeskust. Mõistsin teda. Kui töö, siis töö. Ütlesin, et Merkel ehk ikka tuleb. Selle peale kukkus muidu tasakaalukas Rõivas kisama, et homofoob. Ma ei saanud midagi aru. „Mis need homod siia puutuvad?“ küsisin ehmunult. „Ei puutugi,“ lõugas minister, „igavene rassist!“ Ega ma aru ei saanud, mis ta silmas pidas, aga noogutasin ikka. Minister ikkagi. Seda ei juhtu ju iga päev, et ministriga vestelda saad. Tänasin viisakalt ja lõpetasin kõne ära. Merkel tuli ka alles kuu aja pärast. No muidugi, siis polnud enam õunu, kitsi ega pagulasi. Õnneks olid Merkelil endal vähemalt õunad kaasas. Lapsed rõõmustasid. Naine lubas õhtul koogi küpsetada. Merkelil oli kaasas terve lennukitäis rahvast, kõik pildistasid ja puha. Näitasin neile aeda, mille puude ümber teinud olin ja sain kiita. Oli ikka uhke tunne küll! Lükkasin piltnikele lapsed ette, et nad ainult kaldale uhutud elutuid kehasid ei pildistaks, vaid ikka elusaid lapsi ka. Aga selle peale langetati aparaadid. Ei müüvat. No mis siis ikka, kui ei müü, siis ei müü. Me tagasihoidlik rahvas, ei trügi ka, kui ei taheta. Siis keeras Merkel käised üles ja sööstis heina sisse, pagulasi otsima. Ma ütlesin kohe, et ega te neid enam leia, nad vastu talve juba urgudesse läinud, ilmad külmad ja neil karv hõre. Aga ta ei lasknud end minu jutust segada, oli mehed appi võtnud ja kammis heinamaad läbi. Aitasin neil siis moepärast otsida, ise vahepeal arvamust avaldades, et nüüd hakkavad ehk urus sigima, mis neil muud teha on seal terve pika talve ja siis kevadel, kui välja poevad, siis hoidku jumal! Äkki kuulsime eemalt hirmsat kisa ja nägime, kuidas Merkeli mehed rebaseurust pagulasi välja tirisid. Need röökisid mis hirmus, aga see ei aidanud. Ja näe, olidki teised juba sigida jõudnud, paar pabulast oli juurde tulnud. No mis ma ütlesin! Kui pagulased käes, ohkasime kõik kergendatult. Ainult lapsed tihkusid toa juures nutta ja naine ka, sest hirmus kisa oli nad ära ehmatanud. Mustikud nattipidi peos jäi Merkel äkki mulle otsa jõllitama. „Noh, kas viid endale?“ küsis siis varrukaid alla tagasi keerates. Jahe oli, kuigi nahk oli müttamisest märg. „Ei mina saa võtta,“ hädaldasin, „mul mitu last ja õunu vähe. Las naaber võtab, tal lapsi pole ja terve aed on õunapuid täis, marjadest rääkimata“. Üks Merkeli mees, kel lüheldane pagulaspoiss ikka veel nattipidi käe otsas rippus, küsis viimaselt: „Mida teha oskad?“ „Lapsi oskan teha, kanepipläru keerata oskan...“ loetles poiss vigisedes oma oskusi, endal nutt kurgus. „Väga hea,“ rõõmustas Merkel, „siis läheb asja ette! Läheb naabritele ja asi korras.“ Oleksin tahtnud küsida, et miks ta ise neid kaasa ei võta, aga ei julgend. Mis mina, väike inimene, hakkan siin torkima. Läksime tuppa ja vaatasime, kuidas kogu kamp naabrite maja poole astus. Siis sai talvest kevad ja kevadest suvi. Pagulasi nägin alles juulis, olid siis end sooja päikese kätte veeretanud ja eemalt paistis, et karv oli teistel justkui tihedam, aga ega ma hästi ei näinud ka. Ja tore uudis oli see, et naabrinaine oli käima peale jäänud, säras teine kui roosinupp, kui valgeid linu nöörile kuivama riputas! Ainult naabrimeest ma ei näinud, oli teine vist ära kolinud.

Lapsele on vaja armastust

On juba lõputult räägitud Viljandis toimunud niinimetatud koolitulistamisest, nii palju, et läheb juba paljuks. Liiga palju pole kunagi hea, nii nagu ka liiga vähe. Hea on parasjagu, kui kõike siin ilmas on parasjagu.
Ma aina mõtlen sellele poisile, kõigest 15-aastasele, kes niisuguse koletu teo ette võttis. Ja isegi, kui see näib kellelegi kummaline, tunnen ma sellele õnnetule lapsele siiralt ja südamest kaasa. Õpetajale loomulikult, seda niikuinii, sest tema oli tõesti vaid süütu ohver. Aga mille ohver?
Seda lugu poleks pidanud mitte kunagi juhtuma. Aga juhtus. Miks? Seda küsimust korda ja kordan oma peas lõputult, kuid vastuseid ei ole. Veel ei ole. Aga ma väga loodan, et need vastused tasapisi tulevad.
Mitte ükski laps ei sünni mõrtsukana. Isegi need, keda siia maailma ei oodata, ammugi siis need, kes on oodatud ja armastatud. Kallis laps, kas sa oled armastatud? Me kõik oleme kellegi lapsed ja me kõik oleme endale elus vähemalt ühe korra selle küsimuse esitanud. Kindlasti ka õnnetu Vahur. Me ei tea, millise vastuse ta oma küsimusele sai...
Mitte eluilmaski ei usu ma, et laps, keda kasvatatakse armastuses, vihkab inimesi sedavõrd, et on võimeline tapma.
Selles võrrandis on viga sees. Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Ja iga lapse eest vastutavad tema vanemad. Vanematena ei saa me teha kõiki asju õigesti, kasvatada oma lapsi alati õigesti, sest me ise oleme ebatäiuslikud, ei pruugi isegi alati teada, mis on õige, mis vale. Aga me saame oma lapsi armastada ja armastus annab meile õiged suunad kätte - mida ja kuidas teha, et meie lapsed oleksid õnnelikud ning armastaksid seeläbi iseennast ja teisi.
Kes aitab nüüd seda last? Teda vihatakse teo eest, mis ongi vihkamist väärt. Aga ma tahangi südamele panna - vihake tegu, mitte inimest!

Ma suudan mõista, mingilgi moel, alkohoolikut, kes teise endasuguse viimase tilga viina pärast maha lööb. Ma suudan mõista inimest, kes tapab oma ebastabiilse tervisliku seisundi tõttu. Ma suudan veel kuidagi, napilt, mõista, kui tapetakse haiglasliku armukadeduse pärast või aastatepikkuse terrori pärast. Kuid ma ei hakka mitte iial mõistma, et tapetakse lihtsalt niisama. Sellist asja ei ole olemas. Eriti, kui seda teeb üks laps. Sellepärast, et õpetaja ei meeldinud. No kuulge! Polnud ju silmaga nähtavat konflikti, mida teised oleksid märganud. Konflikt oli mujal, palju sügavamal.
Millal me ometi hakkame aru saama, et tegeldes tuhande asjaga elame me kogu aeg võlgu? Meil pole aega selleks või teiseks, me aina keerleme kusagil rattas, kuulume ühingutesse, volikogudesse, ringidesse ja jumal teab veel kuhu. Meil ei ole aega armastamiseks, märkamiseks, suunamiseks. Kuidas meie lapsed siis peavad elama ja kasvama hoolijateks? Kogu aeg aina kuulen lauset "aega ei ole, aega ei ole..." Ma ei suuda võtta tõsiselt mitte ühtegi inimest, kes seda väidab. Aeg pole mingi asi, mille topid kotti ja võtad endaga kaasa, et kui sellest puudu tuleb, on hea kotist võtta. Seesama aeg ongi meie elu, meie endi olemine. Kui keegi väidab, et tal pole aega, julgen mina väita, et tal pole elu.
Ilmselgelt oli tegu selle poisi appikarjega. Kahjuks liiga vali ja vales suunas saadetud. Ju tema ei osanud omi muresid teisiti lahendada. Ja see ei olnud lahendus, vastupidi, see rikkus paljude elud. Miks? Mis oli tema elus nii valesti, et see nii traagiliselt lõppes?  Palun pidevalt, et see põhjus selguks, et need tumedad tagamaad saaksid valgustatud, et sellele oleks ometi mingi loogiline seletus. Muidu ma lihtsalt jäängi selle südamevalu pärast piinlema. Südamevalu lapse pärast, keda ilmselgelt ei armastatud piisavalt.
Mõistke mind hukka väljaöeldu pärast, kui see tundub vale või ebaõiglane kellegi suhtes, kuid mina ei saanud teisiti. Selle lapse kole tegu olgu meile kõigile äratuseks! Kas tõesti oli seda vaja, et inimesed ometi hakkaksid mõistma?
Lihtsalt, nii puudutab...

Ummisjalu uutesse

Ma vaatan ja imestan aina, kuidas inimesed kõikide uute vooludega ummisjalu kaasa tormavad, uued suunad, uued standardid, uued harjumused, uued vaated, uued mõtteviisid, uued...me oleme nii tolerantsed, et meile meeldib kõik, eksole!

Ma vaatan neid iga uue sabas tormlejaid ja mõtlen südamevaluga, et nad hoiavad ukse iseendasse pärani lahti. Iga uus võib sealt vabalt sisse marssida, ringi tuuseldada ja eneseteadmata totaalse kaose tekitada, mille tagajärgi alles aastaid hiljem ehk mõistame.

Mulle niisugune lahtiste uste elu hästi ei sobi, meeldigu see siis teistele või mitte. Uued toitumisharjumused, uued mõtteviisid, uued kehatreeningud, uued meditatsioonid, uued sõnastused, uued mõisted, uued kooselud, uued suhtumised, uued traditsioonid.

Mina olen mina ise. Ja minu uksele peab enne koputama, kui sisse astutakse. Ja siis ma küsin, kes on. Iga külaline ei ole oodatud. Minust ei jalutata niisama läbi, suvaliselt. Mina valin.

Aga teie, mu kallid, palun väga – sööge muru, kaisutage kasvõi tervet metsatäit puid, kallistage lakkamatult üksteist, teineteist ja mõndateist, ravige haavu kanasitaga ja painutage end selle maailma ees kasvõi kringliks, ja muidugi aina imestage ja naeratage, naeratage, naeratage... Aga südamega palun, mitte võltsilt. Proovige, kas te seda üldse enam oskategi, oma lahtiste ustega eludes.

Kusagil

Kusagil on karged siniveed
Ja kusagil on kurvilised rajad
Kusagil on sirged külateed
Kus algavad ja lõpevad kõik ajad

Kusagil on olnud minu kodu
Rohu sisse maha jäänud kulp
Ja hingi ümber selle terve rodu
Ning kase alla jäänud üksik punatulp

Kõik inimese loodu ükskord lõpeb otsa
Ka inimene ise sellel lühikesel teel
On mõned asjad, mida iialgi ei osta
Õnn, mälestus ja mõni asi veel

08.08.2014