Öö on minu päev. Päev on udu, uni, segu reaalsusest ja enda tajude tajumisest. Ja kõik muu, mis päeva sisse kinni jäänud on. Päev on täis haigettegevat valgust, kus päikegi on liiga pealetükkiv, muust rääkimata.
Ööl on aega minu mõtete kuulamiseks. Kuu oskab kuulata.
Aga minust endast pole siis enam jutustajat, sest väsimus on liiga suur. Kurb.

Kõik on palju palju lihtsam. Me otsime keerulisi teid pidi elu mõtet, filosofeerime armastuse teemal, mis iganes teemal, meie tehnoloogia areneb ja meie läbi selle loome enesearenguid. Ostame uusi äppleid ja aifõune, kasutame feisbuuke ja ...ma ei viitsi kõiki neid asju meelde jätta. Juba ammu enam ei oska ma neist nimedest mitte midagi välja lugeda ja ei taha ka, mul jääb arusaamatuks, millega tegu, sest eesti keelt ju enam ei kasutata.
Progress-sõna, mis köidab ja hirmutab. Ja tõenäoliselt ka hävitab ükskord..
Tegelikult on kõik palju palju lihtsam. Väga lihtne.
Istun kodutrepil. Vaatan lumist metsa. Päike paistab, puud praksuvad, sest äsjane sula on asendunud külmaga. On nii vaikne, ainsaks hääleks enda vere vali kohin kõrvades. See tundub jube, see hirmutab. See tuletab meelde, et oled olemas. Et see pole uni, see on päriselt.
Ja siis hakkad kuulma- auto sõidab kusagil kaugel, kuuled selle mootori kauget mürinat, seda kuidas juht käiku vahetab. Siis rong, ühtlane rütm rööbaste kajas. Külakoerad hauguvad kaugel. Veel üks auto. Siis jälle vaikus, vere kohin. Hirm elu ees, mida pole ehk julgenud elada.
Mets on mets, auto on auto, rong on rong ja neis on teised inimesed, kes vaatavad teele, aknast välja ja kuulevad oma vere kohinat. See on meie elu.
Kõik ülejäänu on kosmiline prügi.

Mis on vorst?

Viimasel ajal kuulen üha enam, kuidas inimesed räägivad, et elu on läinud palju raskemaks, raha on vähe- a la "leiba on, aga vahel tahaks vorsti ka".
Kuulan ja mõtlen, et mis see vorst siis ikkagi on. Kui vorst on teater, kino, muusika, reisimine, siis ma tuletaks meelde, et meie väikesel killustunud ja haigel Eestimaal, elavad inimesed, kes unistavadki vorstist. Päris vorstist, saate aru?
Mis ometi toimub riigis, mis kuulub Euroopa Liitu, kasutab ühist raha ja on pildis, kui edukas majanduslikult kenasti arenev riik, kuid kus inimeste unistuseks on saada tunda vorsti maitset? Ja see vorst pole mitte teater, kino, muusika...

elukunstnik

On elu lõuend
kuhu ise maalid värvid.
Lisad valgust, vahel veidi varju...

Kuid kui maalijat sust endast pole,
vaatad kõigest teiste loodud seebisarju.

piiridesse pigistatud

Nii kuradima ajalik on kõik.
Nii kitsas- väikses valges raamis.
Me elu-kõigest imeväike lõik,
kus jalad vaevu puudutasid maadki.

Ka silmapiir on piir, ta kutsub, viipeks tõstab käe...
mis päiksest kullatud ja mitte liiga kauge.
Kuid silmapiiri suunas minnes äkki näed-
aeg otsas. Surm puudutab su lauge.

planeeritud elu

Meil on kõik viimasel ajal niiiii planeeritud. Aeg on planeeritud, elu on planeeritud, lapsed on planeeritud. Me kurdame vahetpidamata, et aega pole.
Sõitsin ühel õhtul töölt kodu poole. Aega oli vähe, kell oli palju, õhtused toimetused olid planeeritud ja planeeritud õhtu kippus planeeritust ...
Ja siis ma nägin lambaid. Tee ääres karjamaal oli tuhutu hulk lambaid, sellised määrdunud ja räämas, mööda suurt madalaks näritud heinamaad laiali, nagu hallid vihmamärjad kivid.
Ja siis ma tundsin, et mul on aega. TÄIESTI PIISAVALT AEGA. Jätsin auto seisma ja vaatasin lambaid. Ma nägin ka muud. Nägin veripunast päikest taevaserval loojumas, kummalise kujuga verevaid pilvi, raagus puuderida teeäärt palistamas, armsaid talusid taamal, künkanõlval.
Ma lihtsalt seisin ja vaatasin ja ajal polnud mingit tähtsust.
See muutis paljugi. Mõistsin, et ei taha olla üks neist, kes pärani silmadega pimedana päevast-päeva ringi tormab ja halab, kui vähe on aega.
Jääge korraks seisma. Vaadake lambaid. Või puid. Asfalti. Või teist inimest. Jätke mõni hetk planeerimata!

Kallid sõbrad!
Ma olen end lootusetult kaotanud. Kui te näete mind kusagil sihitult ringi hulkumas, pilk hägune, samm loid, siis juhatage mind palun minu juurde....