Eesti mehe naine

EESTI MEHE NAINE

Eesti mehe naisel Iral oli elus vedanud. Tal oli varakas mees, võimas bemm, suur maja mere ääres, jaht sadamas, suvila Lõuna-Eestis, väike saareke meres ning igasugust muud pudi-padi nagu ATV, helikopter ja paar väljaüüritud korterit kesklinnas ja Kadriorus. Ja muidugi raha, palju raha. Osa rahast ema sahtlis, nii igaks juhuks.

Ta käis mitu korda aastas soojamaareisil, hoolitses igapäevaselt oma välimuse eest, lastes oma keha treenida ja masseerida, käis ilusalongides ning veetis aega kaubanduskeskustes ning sõbrannadega restoranides lõunatades ja kallist veini rüübates. Tema kodu eest hoolitses koduabiline ning naine ei pidanud argipäevaste muredega oma ilusat pead vaevama.

Ainus mure oli see, et tema mees oli igav kui silikaatsein. Enamuse ajast saatis ta mööda tööl või armukese seltsis ja mõned õhtud nädalas jõi ärimeestega kallist konjakit ning rääkis rahast. 

Nii muretses ilus naine Ira endalegi armukese, kes oli mehelik ja tähelepanelik ning seksuaalselt võimekas. Ainus puudus, mida ehk sellele armukesele ette heita sai, oli tema suhteline rahatus. Ta nimelt töötas üsna kehval kohal, ülikoolis õppejõuna. Aga selle pisikese vea kõrvaldas eesti mehe naine kiirelt. Ta maksis mehe treeningute ja hobide eest, maksis kinni nende ühised rikkalikud lõunasöögid ja kopsakad hotelliarved, tasus tema ema hooldekodu kulud ning ostis mehele kuhjade viisi raamatuid, mida mees lugeda armastas. 

Jah, nad olid väga õnnelikud ning nede õnne varjutas asjaolu, et naise enda mees hakkas naisele tülikaks muutuma. Neil vähestel õhtutel, kui ta kodus oli, oli mees tujukas ja mossis, kõndis sihitule mööda uhket maja, rind rikkusest ettepoole kummunud ja selline mehe olek hakkas naist aina enam ärrritama. Naine ihkas iseseisvuse järele. Talle oli muutunud koormavaks olla oma mahe mängukann, keda üles keerati ning suund kätte anti, kuhu ta minema peab ja mida tegema peab.

Nii tekkis Iral pisike plaan. Tasapisi hakkas ta raha koguma. Ta võttis seda kapsi ja sahtlist, mõne paki raamaturiiulist ja mõne suvilast, küsis mehelt lõunasöökideks ja ilusalongide jaoks, külluslikeks shopinguteks ja massaažiseanssideks. Ka autokooli jaoks oli ta raha välja kaubelnud ja uus autogi, tema enda isiklik, seisis garažis ja ootas kannatlikult oma ilusat juhti. Jah, lahke oli tema mees ja nii kogunes tasapisi naise pangaarvele üsna kopsakas summa ning tulevik oli kindlustatud.

Naine oli ammu tähele pannud, et mees oli väsima ja tüdinema hakanud. Ta otsis uusi eesmärke, seadis uusi sihte, kuid näis, et miski ei rahulda teda. Nii vahetas ta algatuseks välja oma auto, ostis siis veel ühe maja ja vahetas välja ka armukese, kuid oli ikka aina tülpinud ja mossis ning noris kodus oma kalli naise kallal tüli. Naine ei kannatanud seda enam välja ja palus, et mees lubaks tal reisile minna, kuigi viimasest reisist polnud kuigi kaua möödas. Mehe näost paistis kergendus. Naine kasutas seda ära ning teatas, et sooviks seekord pikemalt reisida ja maailma näha. Mees rõõmustas ega vaevunud seda isegi varjama ja saatis oma abikaasa ümbermaailmareisile, andis veel tublisti reisirahagi kaasa.

Naine rõõmustas. Lõpuks ometi sai ta olla tema ise! Ta broneeris reisi kahele, saatis armukese ees minema ning sõitis ise järgmisel päeval talle järgi. Sest enne minekut oli naisel vaja üks asi korraldada...

Nimelt oli neil koduabiline Maia, priske maalt pärist keskealine naine. Maia oli väga osav, ta oli aastaid töötanud koolisööklas kokana, oskas valmistada suurepäraseid roogi ja hoidis kodu ideaalses korras, sest lisaks kokaametile, oli ta viimasel ajal töötanud pikki aastaid Soomes koristajana. Kodutööd tulid tal seetõttu väga hästi välja ning boonuseks oli ka see, et ta oskas vajadusel majaperemehele meele järgi olla. Meelas naine nagu ta oli.

Naisel oli Iraga kokkulepe, et mees ei tohi Maiat kunagi näha. Selline oli iseka eesti rikkuri soov. Tööd pidid olema tehtud, aga koduabiline hiiligu tagauksest välja, kui peremees koju saabub.

Ira andis nüüd matsakale naisele kopsaka rahapaki ning palus, et naine järgmine kord minemalipsamisega viivitaks. Muidugi oli maias Maia sellega kohe nõus. Rahapakk oli jäme ja mees ju kena! Seda ei lasknud ta endale kaks korda öelda.

Kui Ira järgmisel päeval oma armukesele järele lendas, oli tema suu naerul. Nii lihtsalt oligi tema kallis meheke õnge läinud! Uudishimu ei olnud talle asu andnud ja nii oli ta õhtul maja nurga juurde mehe kojutulekut ootama jäänud. Ta kohe pidi seda etendust nägema! Ja kõik läks kui õlitatult! Koduabiline viivitas minekuga nagu plaanitud ja nad põrkasid tema mehega esikus kokku. Seda, mis edasi juhtus, Ira enam pikalt ei vaadanud...

Nüüd vaatas naine tema ees seisvat kirstu, pisarais lastekarja ning punetavate silmadega sajakilost Maiat ja tal hakkas isegi pisut kurb. Kui tseremoonia surnuaias oli läbi, läks ta leinava naise juurde ja andis talle rahapaki.

„Kuludeks,“ ütles.

Maia noogutas tänulikult ning puhkes uuesti nutma.

Ira kõndis aga kiirel sammul minema. Eemal ootas teda tema kallis Sergei.

Eesti mees

EESTI MEES

Eesti mees oli igati tubli mees. Tal oli võimas bemm, suur maja mere ääres, jaht oma isiklikus sadamas, ilus vene naine Ira, veel ilusam poola armuke, suvila Lõuna-Eestis, oma saar ja edukas firma. Ning muidugi kõik muu pudi-padi nagu näiteks ATV, helikopter ja paar väljaüüritud korterit kesklinnas ja Kadriorus. Kõik tema omad. Ja tal oli palju raha. Raha oli lauasahtlites ja köögikapis, kummutis ja puhvetis, taskutes ja kindalaekas, suvila öökapis ja mõni pakk ka ämma kapis. Nii igaks juhuks, kui peaks vaja olema.

Tema firma oli edukas. Tema kodus oli ohtralt kunsti, oli antiiki ja butiiki, gurmaani ja glamuuri, kulda ja karda.

Hommikul jõi ta kassikakast läbi käinud kohvi, sest see oli talle sobivalt kallis, lõunasöögi sõi ta kesklinna parimas restoranis, sest see oli linna üks kallimaid, õhtusöögiks kalamarja ja  vaalaliha, mida lasi otse Norrast tuua.

Mõnel päeval nädalas osales ta suurejoonelistel vastuvõttudel ja andis jah-sõna edukate inimeste küllakutsetele ja koosviibimistele. Neil peentel üritustel joodi ikka Frapin Cuveed, mis oli pärit üheksateistkümnendast sajandist, lisaks oli see kristallpudelis, millel 24-karaadisest kullast kork. Jook, mis nende meeste vääriline.  

Ta oli ka lahke mees. Kui ta autost välja astus ja oma mantli haaras, pudenes selle taskust tänavale kümneid eurosid. Ta ei hakanud kummardama, et neid üles võtta. Tema juba ei kummardanud kellegi ees! Ta annetas igal aastal märkismiväärse summa oma lapsepõlvekodu lähistel asuvale lastekodule. Ja kui keegi kohalikest ajakirjanikest ei märganud seda lahkust ajakirjanduses kajastada, siis kajastas ise, lastes oma isiklikul sekretäril selle kohta loo avaldada. Ikka tema pildiga, kuis siis muidu. Sest ta oli ka ilus. Viiel päeval nädalas veetis ta kaks tundi pilateses ja käis regulaarselt solaariumis, sest talle meeldis ilus olla. Ilus mees võib ju alati ajakirjanduse esilehti kaunistada. Ja kui oli vaja, siis võis ta ka maksta selle eest, et pidevalt pildis olla. Maksmises ei olnud kunagi küsimus.

Umbes kuuel korral aastas viis ta oma naise reisile, enamasti soojale maale, sest talle meeldis, kui naine oli temaga rahul ning teda oma sõpradele taevani kiitis.

Igal õhtul, kui ta hotellist armukese käte vahelt koju jõudis ja oma ilusale naisele tervituseks musi andis, võis ta päevaga rahul olla, sest usin koduabiline oli valmistanud hõrgu õhtusöögi ning lasknud vanni kuuma vee, mida kaunistasid värsked roosiõied ja sellega võis ta oma väsitavale päevale ilusa ümara punkti panna. Muide, ta polnud oma koduabilist kunagi näinud. Kui ta enda majja abilist otsis, lasi ta tema enda koostatud reeglite alusel oma naisel otsustada, kes selle töö endale saab. Sest ta kartis, et äkki see koduabiline on vana, paks ja kole. Aga seda poleks ta oma ilusas kodus talunud. Nii ei teadnud ta siiani, kes oli see inimene, kes tema säravale elule selle pisikese täpi pani ja ta oli keelanud ka naisel temast rääkida, teda kirjeldada või nimepidi nimetada.

Nagu iga päev, nii ka täna lipsas abiline kohe tagantuksest välja, kui mees eesuksest esikusse astus. Nii ei olnud nad kunagi kohtunud.

Ühel päeval aga hakkas eesti mehel igav. Talle tundus, et kõik, mida rikkad inimesed pidid omama, oli tal olemas. Ja üldse hakkas tema elu allamäge minema – armuke oli juurde võtnud ja kaks aastat vanemaks saanud, naine kippus lapsi tahtma ja peod ja vastuvõtud olid muutunud rutiinseiks ja igavaiks. Ikka joodi kalleid jooke, tõmmati kalleid sigareid ja söödi peeni roogi, aga midagi jäi puudu.

Eesti mees proovis oma elu muuta, et keerulisest olukorrast välja tulla ja võttis endale uue armukese, endast poole noorema, plaatinablondi ja saleda kui piitsavars, pealegi sakslase. Kuid peagi tundus talle, et see naine pole päris täiuslik. Tema rinnad olid liiga väikesed ja nina ümar nagu talunaisel. Nii lasi mees teda pisut tuunida ja armuke sai uued rinnad ja peene nina.

Mõnda aega kulges eesti mehe elu rahulikult ning ta oli peaaegu õnnelik.

Aga tasapisi hiilis jälle igavus naha ligi. Vahetas siis välja auto, ostis veel ühe maja, suurema ja teist värvi ning tahtis juba naise kallale minna, aga naine hakkas põlvitama ja pisarsilmil paluma, et ta teda ei jätaks ja kuna mehel oli hea süda, siis ta jättis oma naise majja edasi. Sest ega tal ju miskit häda ka polnud – oli oma vanuse kohta päris kobe ja häbeneda teda ei tulnud.

Aga mees tahtis aina enam üksi olla ja saatis siis naise mõneks ajaks ümbermaailmareisile.

Oma koduabilisega tuli suhelda nüüd kirjade kaudu, mida vastastikku esikukapile jäeti. Kõik sujus probleemideta: värsked lilled olid alati vaasis, kuum vesi lõhnavate roosiõitega vannis ja soe söök kaetud laual ootamas, kuni üks saatuslik õhtu muutis eesti mehe elu igaveseks. Nimelt tema koduabiline ei olnud vanni vett lastes kuulnud, kui peremees esikusse astus ja ta polnud jõudnud tagauksest välja lipsata. Nii põrkasid nad ehmatusega kokku. Esimest korda elus, silmast silma. Eesti mehe ees seisis umbes temavanune tavaline eesti naine, juuksed kiiruga kuklasse keeratud, meikimata pisikesed silmad ümarate põskede kohal otse mehe silmadesse vaatamas, kitsavõitu kleidi nööbid lopsakal rinnal, mis ehmatusest üles-alla liikus, lahti hüpanud. Mees läks vanni, naine tema järel...

Ja nii eesti mees armuski.  

Nad seksisid sealsamas ega märganud enam midagi peale teineteise. Edasi juhtus nii nagu tavaliselt. Neil jagus silmi vaid teineteisele. Naine jäi rasedaks, sündisid lapsed, mees jäi kodusemaks ja firma käis tasapisi alla, majad, maastur, korterid ja jaht võeti võlgade katteks. Saar sai uuele omanikule ja tema naine jäigi reisile.

Nad sõid edaspidi kartulit ja hakklihakastet, kasvatasid lapsi ja elasid üürikorteris, mis vajas remonti. Mees oli valge kui sai ja tema kõhtu kattis rippuv polster. Tema armastatu võttis kolmkümmend kilo juurde, tema juuksevärv oli alailma välja kasvanud ja ta armastas õhtuti teleka ees õlut rüübata.

Kui mees viiekümne neljaselt infarkti suri, oli tema matusel peale tema pere vaid üks leinaja: tema naine oli reisilt tagasi jõudnud.

Jaan Tättest alustades

Juhtusin vaatama saadet Jaan Tättest, mida Kanal 2 näitas. Saate lõpuosas, kus ta rääkis sellest, kuidas pärast pikka ümbermaailmareisi pole miski tema sees endine ja mida ta praegu tunneb, sain ma äkki aru, millest ta räägib. Mina pole kaugetel maadel reisimas käinud, aga ka minu sees on toimunud sarnased protsessid. Kogu selle aasta vältel olen käinud mitmetel erinevatel üritustel, näinud erinevaid paiku meie pisikesel Eestimaal ja kohtunud paljude inimestega ning minuga on kogu aasta jooksul juhtunud veidraid asju...Nagu oleksin samuti pikal rännakul olnud. Ja minu mõtted ja tundmised on sarnased Jaan Tätte omadega. Minu rännak pole olnud küll maailma mõõtmes, see on olnud pigem minu enese sees. Kuid ka seal on paiku, mis hirmutavad, on pisikesi paradiisisaari, huvitavaid tegelasi. Aga ka koletisi, surmahirmu ja pimedust.
Ka mina tunnen, et paljud inimesed, kes siiani mu elus mingil moel olemas olnud, ei ole mulle enam vajalikud...Kõlab ülbelt vist. Egoistlikult. Jumala eest, ma ei taha kedagi solvata, aga tunnen samuti, et on terve hulk inimesi, kes mulle justkui midagi enam juurde ei anna ning ma olen hakanud neid tasapisi oma elust tõrjuma. Otse loomulikult ei kuulu nende hulka minu sõbrad ja lähedased. Need, kes on mind hoidnud. Need, kes reetmise tähendust ei tea...Mu südames on ikka olnud inimesi. Ja neid polegi nii vähe. Kes kord südamesse koha saanud, ei see sealt enam niisma kao...Kogu senine elu on olnud üks paras tohuvabohu. Asjad on olnud sassis, on palju südamevalu. Nii teiste, kui iseenda pärast. Mu enda mõtted on olnud nagu miljon sassi läinud lõngakera, mida olen vaadanud ja vaadanud, lootusetult vaadanud, nutt kurgus püüdnud otsast harutada. Taibanud, et see ei hargnegi. Kuni ühel hetkel sain aru, kuidas maailm toimib. Kõik reastus tasapisi ühele joonele. Lõngad hakkasid vaikselt hargnema. Ja ma ei teinud ise selleks suurt midagi...
On kummaline tunne. Olen vaimses mõttes juskui pikemaks kasvanud ja ma näen kõrgemalt paremini nii kaugemale, kui ka sinna alla, kuhu mõned asjad ja inimesed maha jäid. Need, kes ei kasvanud....
Ma ei saa öelda, et materiaalsed asjad mulle üldse korda ei lähe. Lähevad ikka. Riideid on ju vaja, et soe oleks ja jalanõusid. Mõnikord ihaldan ka ilusaid asju. Aga need peavad olema mõttega asjad. Neil peab olema tähendus, sisu. Näiteks kingiti mulle aastaid tagasi üks pronksist vibalik naisekuju, selline kummaline, peenikeste jalgade ja rippuva kõhuga. Seisis teine üksinda ja nukrana mu riiulil. Suvel Tallinnas olles jäi mulle ühes poes silma samasugune kujuke, aga mees, habeme ja kõvera jalaga. Muidugi ostsin ma ta kohe ära! Nüüd seisavad mu kapil mõlemad kõrvuti ja sümboliseerivad mehe ja naise kokkukuuluvust, armastust. Ja mul on hea neid vaadata.

Ma tajun, et maailm ei saa enam andistviisi kaua toimida. Inimene on loodusest võõrdunud, kolinud linnadesse, ihaldades aina enam ja enam materiaalseid hüvesid. Me vaatame igal hommikul peeglisse ja ütleme endale naeratades "Tere, Jumal". Aga Jumalaid saab olla vaid üks, neid ei saa olla mitu. Ja see Jumal on väljaspool meid. Olgu ta siis loodus meie ümber või universum. Aga inimene peab end kõikvõimsaks.
"Ma ei tea, kuhu see viib ja võib-olla lõpetan ma hullumajas," ütles Jaan Tätte. Ja võib-olla mina ka, aga ma ootan põnevusega, kuhu see maailm tüürib. Kas täituvad ennustused, mille kohaselt 2012 aasta lõpeb katastroofiga? Kui uskuda maiasid, miski Tiibeti laama ettekuulutust, puurida end püramiidide saladustesse, lugeda iidsete tarkade kirjeldusi sellest, kuidas päike tõuseb neli korda idast ja neli korda läänest ning arvestada teaduslikult kinnitust leidnud päikese aktiivsuse suurenemisest, siis võib oodata meid 21.detsembril ees pikk pimedus.
Minule tundub, et tsiviliseeritud maailma keeb kui põrgukatel. Ühel hetkel viskab see kaane pealt. Puhas füüsika. Aga millal on see hetk? Oskame me seda oodata? On meil tarkust, et selles ellu jääda?
Otsustasin, et ostan ikka varuks küünlaid, tikke ja toitu... Nii igaks juhuks. Ja kui 22.detsembril on päike taevas, siis võite mu üle avalikult naerda, kannatan ära. Toidu tarvitan tasapisi ära, tikud ja küünlad ka. Kutsun sõbradki õhtusöögile. Midagi ei lähe raisku. Ja elu läheb edasi...

Ööst tulnud

Ööl on paljugi öelda

läbi tiheda tähtedesiilu

kuu kuulama jääb, et mõelda

milles olla võiks öö ilu

Öö on täis lummust ja kirge

päev kergemeelsete killast

kus tee pole alati sirge

ka aus viskab mõnikord villast

Öös pole asju ja raha

pole reetmist ja valesid

päike tõuseb ja öö jätab maha

näitab patuseid palesid

Kas kallistame?

Olen pikka aega vaaginud emotsioonide üle, mida tekitavad minus uuema aja võõrsilt üle võetud mood - pidev kallistamine. Kallistatakse tuttavaid ja vähem tuttavaid, lausa võõraid ja neidki, kes sulle tegelikult üldse ei meeldi. Aga kogu maailm ju kallistab, eks! Nii tehakse! Nii on viisakas ja see näitab sõbralikkust ja hoolimist! Oi, tere hommikut, tule ma kallistan sind! Noo tere, sina ka poes, ostsid odavat tualettpaberit? mul on ka vaja, kui armas, tule ma kallistan sind! Kas sina Signe? Ei tunne sind (vana pugejat ja reeturit) enam äragi, kallistame ometi, pole ju nii ammu näinud! No tere, Margus, miks nii nukker täna, kas ei saanud ikka autot renondist kätte? tule ma kallistan sind!...
Ka mina läksin ääriveeri selle uue moodsa kombega kaasa...kuniks täna olen küps otse välja ütlema, et minu kallistustest hakkab mõni ehk edaspidi puudust tundma ja teiste kallistustest sai minule nüüd kuhi peale.
Jumala eest, minu armsad sõbrad - teid ma kallistan ikka, kui näen, et te seda südames ootate ja siis tuleb minu kalli ikka südamest! Inimesed, kes hinge ligi, neid jään ma alati kallistama. Ja kui väiksed, nunnud lapsed tahavad kallistust ja sirutavad käed minu poole, no kuidas sa siis ei kallista! ikka kallistad, kasvõi hingetuks!
Mu toredad tuttavad ja tuttavate tuttavate tuttavad - ärge pahandage! Eestlane on ikka tsipa endassetõmbunud ega rutta iga võõraga sõprust sobitama. Tean veel mitmeid sõpru ja tuttavaid, keda selline massiline kallistustega matmine häirib. Aga viisakate inimestena, teate isegi, ajad keha kangeks ja lased end kuidagimoodi ära kallistada, endagi käed karuhaardesse võtjale arglikult seljale patsutamas...mõeldes vaid kiiremale pääsemisele...
Ma olen ehk imelik. Kui olen,andke andeks. Aga ma olen lihtsalt eestlane, see ehe mats.(Küll olin  kuulnud ulmelisena näivaid jutte kellestki kaugest esivanemast, kes olla siniverelise Peterburi intelligendina Eestisse põgenenud ja siit endale mehe leidnud, aga jõudnud sugupuuga aastasse 16...millegagi, purunesid mu unistused lõplikult ja kasvas veendumus, et kõik minu esinevamad pole olnud muud, kui vaesed Peipsiäärsed põlluharijad...) Ja ega käbid ju kännust...
Ja jumala eest - ma ei taha kedagi solvata, kellele kallistada meeldib! Minu elus ümbritsevad mind valdavalt toredad ja vahvad inimesed ja ma leian, et mul on olnud seetõttu õnne. Aga ma ei soovi, et inimesed mind pidevalt puudutavad. Eriti hull on lugu siis, kui näen, et see ongi vaid "tore" komme, pealiskaudne näitemäng, näitamaks, justkui hoolitaks. Muidugi, on õnneks ka neid ja mitte vähe, kes hoolivadki, aga äkki saab ilma kallistamiseta seda näidata, pliiiiiiiis? Lihtsalt lahke sõna ja sooja pilguga, mis on siirad ja tulevad südamest. Oleksin väga tänulik...

Üks vana, vana luuletus ka

Mu suu on väike
ja teeb väikseid sõnu.
Kui suur tükk ta lõhki ajab
vahest siis saan suuri sõnu sülitada?

Kirjutatud umbes 24-25 aastat tagasi.Appi, kas ma olen niiiiii vana???? Nägemist...

Hehee!

Lõpuks, üle pika aja olen taas oma blogis. Tere tulemast tagasi! Mul oli mõni hea mõte, mida tahtsin laiemalt jagada, aga sisselogimise ebaõnnestumiste ja muude jamadega läksid need mõtted nüüd kaotsi. Aga pole ehk hullu. Loodan, et need ei olnud viimased head mõtted mu peas.