planeeritud elu

Meil on kõik viimasel ajal niiiii planeeritud. Aeg on planeeritud, elu on planeeritud, lapsed on planeeritud. Me kurdame vahetpidamata, et aega pole.
Sõitsin ühel õhtul töölt kodu poole. Aega oli vähe, kell oli palju, õhtused toimetused olid planeeritud ja planeeritud õhtu kippus planeeritust ...
Ja siis ma nägin lambaid. Tee ääres karjamaal oli tuhutu hulk lambaid, sellised määrdunud ja räämas, mööda suurt madalaks näritud heinamaad laiali, nagu hallid vihmamärjad kivid.
Ja siis ma tundsin, et mul on aega. TÄIESTI PIISAVALT AEGA. Jätsin auto seisma ja vaatasin lambaid. Ma nägin ka muud. Nägin veripunast päikest taevaserval loojumas, kummalise kujuga verevaid pilvi, raagus puuderida teeäärt palistamas, armsaid talusid taamal, künkanõlval.
Ma lihtsalt seisin ja vaatasin ja ajal polnud mingit tähtsust.
See muutis paljugi. Mõistsin, et ei taha olla üks neist, kes pärani silmadega pimedana päevast-päeva ringi tormab ja halab, kui vähe on aega.
Jääge korraks seisma. Vaadake lambaid. Või puid. Asfalti. Või teist inimest. Jätke mõni hetk planeerimata!

Kallid sõbrad!
Ma olen end lootusetult kaotanud. Kui te näete mind kusagil sihitult ringi hulkumas, pilk hägune, samm loid, siis juhatage mind palun minu juurde....

edu kõigile fatsebuugitajatele

hm, fatsebuuk-see kõlab nagu entsefaliidipuuk.
Jumal küll-terve Eesti on siin!

nii, tegin fatsebuuki konto

kuigi alles loetud päevad tagasi kritiseerisin seda, ütlesin, et see on mõttetu. Sõin oma sõnu, aga noh, sõnad ju ongi minu lemmiksöök...
Nüüd tahan pealetükkivalt olla kõigi sõber. Nii see ju seal fatsebuugis käibki. Asja mõte on mis?
Sellest ma ei ole veel aru saanud. Seni arvasin, et minu sõbrad on need, kes on minu sõbrad. Kellele võin helistada kell 3 öösel, kui on miskit hullu lahti. Arvasin, et sõber on see, kes muretseb ja pakub mulle öömaja, kui olen mingist jamast üdini üles paistetanud ja hakkab pisike paanika tekkima. Tuleb välja, et olin valel teel.
Tegelikult on sõber see, kelle peal sa klõpsu teed, kribelev lootus hinges, et eiteakastalisabmuendasõbraks.

vaatasin inimesi

ja sain aru, et ma armastan neid siis rohkem, kui nad jäävad anonüümseteks. Saksofonimängija puhub pilli ja samastub sellega. Minu jaoks ongi ta lummav saksofonimängija. Kirjanik kirjutab end paberisse ja minu jaoks on ta väga hea kirjanik. Luuletaja deklameerib oma luulet ning kaotab iseenda ja minu jaoks on ta hingeliigutav luuletaja.
Inimesed, te olete nii ilusad!
Aga palun: ärge astuge saksofoni tagant välja, ärge tõstke pilku paberilt, ärge muutuge lihtsalt inimesteks!
Saksofonimängija on pilli kõrvale tõstnud ning viskab viina, pilk tühja hägu täis. Kirjanik lappab pornoportaale ja...Luuletaja sai päranduseks pool maja ja käib nüüd vennaga kohut.
Jah, ma armastan inimesi, aga seda teatud tingimustel. Ja kaugelt.

Juhhuuu!

Hea on olla, kui on hea olla!!!

Vanaema

Istusin tema voodil ja vaatasin, kuidas ta iga tunniga hääbus. Ta oli kaotanud kõne-ja liikumisvõime. Ainus, mida ta teha suutis, oli silmade pilgutamine. Ennast viimse jõuvaruni pingutades suutis ta minu kätt pigistada.
"Sa saad sellest piinast varsti lahti. Kõik saab varsti läbi ja sa pääsed sellest, enam ei pea sa kaua vaevlema" ütlesin. "Kas sa saad aru, mis ma räägin? Kui saad, pigista mu kätt"
Nõrk surve käele andis aimu, et ta teadis, mis temaga toimub. Mulle kippus nutt peale, aga ma ei tahtnud seda näidata. Me mõlemad teadsime, et surm seisab kusagil lähedal ja vaatab meid. Ma ei teadnud, mida öelda. Ma ei tea siiani, kas see on kõige parem lohutus piinades väsinud inimesele, kui tema lapselaps ütleb, et sa sured varsti ja pääsed kõigest. Äkki oleksin pidanud ütlema, et sa saad terveks.
Järgmisel päeval teda enam ei olnud...