elukunstnik

On elu lõuend
kuhu ise maalid värvid.
Lisad valgust, vahel veidi varju...

Kuid kui maalijat sust endast pole,
vaatad kõigest teiste loodud seebisarju.

piiridesse pigistatud

Nii kuradima ajalik on kõik.
Nii kitsas- väikses valges raamis.
Me elu-kõigest imeväike lõik,
kus jalad vaevu puudutasid maadki.

Ka silmapiir on piir, ta kutsub, viipeks tõstab käe...
mis päiksest kullatud ja mitte liiga kauge.
Kuid silmapiiri suunas minnes äkki näed-
aeg otsas. Surm puudutab su lauge.

planeeritud elu

Meil on kõik viimasel ajal niiiii planeeritud. Aeg on planeeritud, elu on planeeritud, lapsed on planeeritud. Me kurdame vahetpidamata, et aega pole.
Sõitsin ühel õhtul töölt kodu poole. Aega oli vähe, kell oli palju, õhtused toimetused olid planeeritud ja planeeritud õhtu kippus planeeritust ...
Ja siis ma nägin lambaid. Tee ääres karjamaal oli tuhutu hulk lambaid, sellised määrdunud ja räämas, mööda suurt madalaks näritud heinamaad laiali, nagu hallid vihmamärjad kivid.
Ja siis ma tundsin, et mul on aega. TÄIESTI PIISAVALT AEGA. Jätsin auto seisma ja vaatasin lambaid. Ma nägin ka muud. Nägin veripunast päikest taevaserval loojumas, kummalise kujuga verevaid pilvi, raagus puuderida teeäärt palistamas, armsaid talusid taamal, künkanõlval.
Ma lihtsalt seisin ja vaatasin ja ajal polnud mingit tähtsust.
See muutis paljugi. Mõistsin, et ei taha olla üks neist, kes pärani silmadega pimedana päevast-päeva ringi tormab ja halab, kui vähe on aega.
Jääge korraks seisma. Vaadake lambaid. Või puid. Asfalti. Või teist inimest. Jätke mõni hetk planeerimata!

Kallid sõbrad!
Ma olen end lootusetult kaotanud. Kui te näete mind kusagil sihitult ringi hulkumas, pilk hägune, samm loid, siis juhatage mind palun minu juurde....

edu kõigile fatsebuugitajatele

hm, fatsebuuk-see kõlab nagu entsefaliidipuuk.
Jumal küll-terve Eesti on siin!

nii, tegin fatsebuuki konto

kuigi alles loetud päevad tagasi kritiseerisin seda, ütlesin, et see on mõttetu. Sõin oma sõnu, aga noh, sõnad ju ongi minu lemmiksöök...
Nüüd tahan pealetükkivalt olla kõigi sõber. Nii see ju seal fatsebuugis käibki. Asja mõte on mis?
Sellest ma ei ole veel aru saanud. Seni arvasin, et minu sõbrad on need, kes on minu sõbrad. Kellele võin helistada kell 3 öösel, kui on miskit hullu lahti. Arvasin, et sõber on see, kes muretseb ja pakub mulle öömaja, kui olen mingist jamast üdini üles paistetanud ja hakkab pisike paanika tekkima. Tuleb välja, et olin valel teel.
Tegelikult on sõber see, kelle peal sa klõpsu teed, kribelev lootus hinges, et eiteakastalisabmuendasõbraks.

vaatasin inimesi

ja sain aru, et ma armastan neid siis rohkem, kui nad jäävad anonüümseteks. Saksofonimängija puhub pilli ja samastub sellega. Minu jaoks ongi ta lummav saksofonimängija. Kirjanik kirjutab end paberisse ja minu jaoks on ta väga hea kirjanik. Luuletaja deklameerib oma luulet ning kaotab iseenda ja minu jaoks on ta hingeliigutav luuletaja.
Inimesed, te olete nii ilusad!
Aga palun: ärge astuge saksofoni tagant välja, ärge tõstke pilku paberilt, ärge muutuge lihtsalt inimesteks!
Saksofonimängija on pilli kõrvale tõstnud ning viskab viina, pilk tühja hägu täis. Kirjanik lappab pornoportaale ja...Luuletaja sai päranduseks pool maja ja käib nüüd vennaga kohut.
Jah, ma armastan inimesi, aga seda teatud tingimustel. Ja kaugelt.