Eesti ema

EESTI EMA

Üks vilets eesti ema ei armastanud oma last. Ta aina vaatas ja vaatas seda last, aga ei tulnud armastust. Ootas veel, embas ja toitis, aga ikka ei midagi. Otsustas siis lapse lastekodusse ära anda. Andis ära, aga armastust ei tundnud enam ka enda vastu. Tõi siis lapse tagasi, toitis ja kattis, aga mida ei tulnud, oli armastus. Nii solgutas see vilets ema oma lapsukest mitu korda lastekodu vahet kuni jättiski viimaks sinna. Käis veel korda kaks vaatamas, aga mis sa ikka vaatad, kui armastust ei ole. Vähe sellest – talle isegi ei meeldinud see laps. Oli teine kõhnavõitu ja imeliku noka moodi ninaga. Täitsa kole tüdruk kohe. Nii ta enam oma last vaatama ei läinudki.

Järgmised aastad elas naine oma elukest nagu oskas, tegi tööd, mida oskas ja leidis lõpuks mehegi, keda vääris. Oma lapse oli ta unustanud.

Aastad läksid ja üsna väärikas eas sünnitas naine oma mehele lapse, uue ja ilusa, sirge nina ja terve jumega. Hakkas seda last kohe hirmsasti armastama. Nunnutas ja kallistas, patsutas ja paitas. Armastas kohe nii, et valus hakkas.  

Last kasvatades kadus aeg kiirelt, tütreke kasvas  suureks, lõpetas ülikooli, leidis hästi tasuva töö Austraalias ning pühkis Eestimaa tolmu igaveseks jalgadelt. Ema elu hakkas allamäge veerema. Tema mees leidis uue naise ning see õnnetu eesti ema tundis end aina üksildasemalt ja üksildasemalt. Vana naine elas eraklikku elu ja otsis aina rohkem tröösti pudelist.

Ühel südatalvisel päeval aga koputati tema uksele ja selle taga seisis kongus ninaga kõhn keskealine naine. Kole naine oli.

„Mida te soovite?“ küsis ema võõralt naiselt.

„Ma tahtsin oma ema näha,“ vastas naine.

„Siit te küll oma ema ei leia,“ ütles vana naine.

„Aga teie oletegi mu ema!“ pahvatas tulija pisarsilmil.

Nüüd jäi vana naine vait. Ta vaatas ja vaatas seda koledat võõrast ja hakkas teda armastama. See oli imelik, naine oli halva jume ja kongus ninaga, nagu teiselt planeedilt, ja ometi tundis vana naine armastust rinnas paisumas. See kasvas ja kasvas kuni ähvardas südame purustada.

Ta muudkui kallistas võõrast ning aina nuttis ja nuttis.

„Mu tütreke, kallis, kui hea, et sa tulid! Minu päiksekiir ja tulevik!“ õhkas ta.

Noor naine aga tundis end üsna kohmetult, sest ta ei armastanud seda ema. Ta ei tundnud kohe mitte midagi, ei armastust ega kaastunnet, ei viha ega vihkamist. Mitte midagi ei tundnud. Ta tõukas selle nutta löristava vana naise endast eemale, vaatas korraks tema hallidesse viinauimas silmadesse ning astus trepist alla.

Uks kolksatas kinni.

Eesti naise mees

EESTI NAISE MEES

Eesti naise mees oli konkreetne vend. Tema ennast juba nörritada ei lasknud. Käis ehitusel tööl, aga palk oli vilets. See polnud õige mehe palk. Küsis ülemuselt pool juurde. Ülemus kukkus vinguma, et suitsupausid liiga pikad ja joga peaga tullakse tööle. Selline jama ajas mehel sita keema, lõi rusika lauala ja tuli päevapealt ära. Ei kirjutanud ei avaldust ega midagi. Ülemus, vana jobu, jättis osa rahadest maksmata, väitis, et tööluus. On ikka sitapea.

Aga eesti naise mees ei virisenud. Tal oligi selg valutama hakanud ja vajas puhkust.

Tema tubli naine käis mitmel kohal tööl. No tal seda energiat jagus! Mees oli oma naise üle vahel päris uhkegi. Elu oli neil enam-vähem. Katus pea kohal, toit laual ja riie seljas. Lastega polnud ka suuremat muret, need olid enamuse ajast oma toas ja vahtisid arvutisse.

Aga mehele tundus, et miski oli puudu, hing ihkas midagi enamat.

Naine oli vahel liiga jutukas, tuli koju, hakkas kohe sehkendama lastetoa ja köögi vahet ja muudkui patras! Segas kohe telekavaatamist. Hea oli see, et ta oskas hästi süüa teha. Eriti maistvad olid tema keedetud makaronid, aga ega tal oidu eriti ei olnud selle söögitegemise kohapealt, sest suurt peale makaronide ta teha ei viitsinud. Ära tüütas! Vahel, mõne pidulikuma sündmuse puhul tegi kanapugusid või mõnda muud head-paremat. Aga eks ta kippus laisaks minema viimasel ajal. Vahel jäi diivanile terveks ööks teleka ette magama. No mis magamine see on! Niipalju peaks ikka viitsima, et veaks oma paksu kere voodisse.

Vahel tundus ta täitsa mõistlik. Näiteks siis, kui mees Soome tööle läks, kodust kaugele, et peret ära elatada. Kas tema oli süüdi, et seal rahadega üle lasti? Kuradi põdrad! Õnneks polnud naine pahane, sai asjast aru, maksis maksud ja laenugi. Võttis lisatöökoha. Mees mõtles, et tal polegi oma naisele peaagu mitte midagi ette heita. Vahel ainult seda, et ta kipub õlle ja seksiga koonerdama. Ja oli kuidagi uimane, särtsu jäi väheks. Ning uued riided võiks ka endale osta, käib nagu vana köss oma kaltsudega ringi.

Mees viskas rahuloleva pilgu nagi poole. Seal rippusid tema uhke ehtsast nahast tagi ja moekad lambavillavoodriga saapad, mille ta Soomest ostnud oli. Nende kõrval aga rippus naise vanamoodne ja kulunud mantel. Tegi kohe häbi. Mees avas õlle ja uputas häbi pudelisse.  

Eesti naine

EESTI NAINE

Eesti naine rühkis läbi paksu lume ja üle libeda jää kodu poole, kaks kilekotti käsi soonimas. Naine oli tubli, ta tuli otse töölt, põikas sisse mitmesse koduteele jäänud toidupoodi, ostis kõik vajaliku ja suundus kodu poole, kus tema armas abikaasa ja kolm last teda ees ootasid. Lahketelt töökaaslastelt oli ta saanud aga kotitäie nende lastele väikseks jäänud riideid, millega nüüd tema lapsed võisid muretult tükk aega hakkama saada. Mõned asjad polnud enam ehk nii moodsad, aga kes seda moodi ikka taga ajab, elus on muudki tähtsamat! Oluline oli ikka see, et oleks katus pea kohal, riie seljas ja toit laual.

Diivanilt tervitas naist pisut hõredate hammaste ja õllest häguste silmadega, aga muidu ilus eesti mees.

Naine tiris rasked kotid kööki, kus tühjade kõhtudega lapsed ta sisse piirasid. Ta sidus põlle ette ning hakkas kiiresti perele süüa valmistama. Ta otsustas õhtusöögiks makarone valmistada.

Eesti naine oli osav naine nagu enamik eesti naisi. Ta oskas poes ka piskuga majandada. Kuue euro eest sai koti kaupa täis. Mis sest, et selleks tuli mitmeid erinevaid poode läbi käia, et odavamalt toidulraam kätte saada. Igal juhul tasus see end ära. Täna oli tal läinud päris hästi. Lisaks odavatele makaronidele ja allahinnatud veisekonservile oli tal õnnestunud ka puuvilja osta. Olgug siis pealegi õunad plekilised ja banaanid mustad, vitamiinid ju ikka sees! Ning muidugi piim, munad, sai ja kallile mehele üks rammus õlugi. Ta oleks tahtnud lastele mahla osta, aga selle jaoks enam raha ei jagunud. No pole hullu, eks lepivad veega.

Köögis õhtusööki valmistades, koristades ja nõusid pestes kadus aeg kiirelt käest.

Kell oli kaksteist, kui ta nõudekuivatamise lõpetas ja põlle eest võttis. Lapsed olid magama jäänud ning lõpuks valitses korteris vaikus. Silmad olid rasked ja kippusid väsimusest kinni, kuid magama minna veel ei saanud. Tema ilus mees oli diivanil teleka ees uinunud ja naisel tuli ta äratada, duši alla saata ja talle ase abieluvoodis valmis seada.

Tasa õlast raputades ajas ta mehe üles ja talutas unesegase kullakese vannituppa, keeras dušikraani lahti, keeras vee parajaks, et unine kaasa end ära ei kõrvetaks, võttis silmi nühkiva mehekese riidest lahti ning tõukas kergelt vee alla. Kuni mees pladistas ja puristas, tegi kiiresti aseme üles, sättis endale äratuskella kella viieks helisema, sest tema hommikune vahetus algas kell kuus, tõmbas aastatega hõredaks kulunud öösärgi selga ja läks voodisse.

Veel enne, kui kallis abikaasa pesust tuli, oli ta suures väsimuses juba magama jäänud. Ta ehmus ärkvele, kui mees tema kõrvale teki alla puges. Ta kuulatas. Veel mõni minut vaikust ning tema armas kaasa uinuski kõrvulukustava nosina saatel sügavasse unne. Naine aga oli veel kaua üleval, püüdis tekiga kõrva katta, siis padjaga, siis sundis jalaga tasakesi toksides meest vait jääma, kuid miski ei aidanud – mees norskas nagu tõeline kiskja. Kui naine oli tundi paar tulutult uinuda proovinud, tõusis ta vaiselt üles, võttis kapilt pleedi ning keris end elutoa diivanil sõna otseses mõttes kerra, sest diivan oli lühike ja end välja sirutada polnud seal võimalik.

Tubli eesti naine proovis uinuda, aga und ei tulnud. Ta mõtles oma elu peale. Tal oli kena mees ja kolm toredat last, katus pea kohal ja söök laual, lastel riie seljas – õnnelik naine oli ta! Muidugi, alati võis ka paremat tahta, aga tema kui tubli eesti naine ei hädaldanud. Lastel oli vahel koolis probleeme, aga kellel neid ei oleks. Ja mees oli tubli! Kuldsete kätega. Kui tahtis, sai iga tööga hakkama. Praegu oli ta küll töötu, sest eelmine ülemus oli palga maksmisel koi. Kemplesid, mis nad kemplesid, aga mees esitas ultimaatuni - kui alla viieteistkümne tuhande kätte ei saa, pole mõtet tööl käiagi. Ülemus oli silmi punnitanud, et sellist raha ei maksta isegi pealinnas. Eks tema abikaasal oli õigus ka, füüsiline töö ikkagi. Arved tuli ju maksta, riided muretseda, toit ja kõik muu peale selle. No tuli päevapealt ära. Iseloomuga mees, nöökida end ei lase ja oskab end vääriliselt hinnata, pole midagi öelda. Naine tundis hingepaisutavat uhkust, kui sellele mõtles. Ja lastele hea isa, pole kunagi neid löönud.

Nüüd oli sellest kaks aastat mööda läinud, mees otsis agaralt tööd, kuid polnud leidnud veel sobivat. Küllap ta leiab. Naine mõtles, kui palju inimesed tema ümber aina virisevad ja hädaldavad. Küll on riik paha ja Ansip paha. Aga temale Ansip meeldis. Tore nägus mees, kogu meie pisikese riigi enda õlule tõmmanud ja hoiab seda nii vapralt.

Niimoodi mõtiskledes tiksus aeg omasoodu aina sügavamale öösse. Naine keeras end ühelt küljelt teisele, püüdis aeg-ajalt kangeks jäänud jalgu üle diivaniääre sirutada, kuid und ei tulnud ikka. Ta vaatas kella. Jah, varsti on aeg tõusta ja tööle minna. No pole hullu midagi, eks ole ennegi unetuid öid ette tulnud.

Üheks väikeseks ajaks ta siiski oli magama jäänud, kuid kohe helises magamistoas kell ning ta kargas diivanilt püsti, tormas magamistuppa ja vajutas kella kinni. „Jumal küll, nii äratan veel mehe üles!“ mõtles ta ehmunult.

„Kurat, kas sa seda kella sinna tuppa ei saanud viia?“ käratas unine meheke ja tõstis korraks padjalt oma sügavast unest veidi moondunud näo.

Naine naeratas teda vaadates. „Nagu väike poiss,“ mõtles heldinult.

Ta võttis kella kaasa ja viis selle laste tuppa. Ta keeras kella äratuseks hilisema aja peale, ajas vanema poisi üles ja luges sõnad peale, et see sisse ei magaks ning ka teised lapsed õigel ajal üles ajaks ja kooli saadaks.

Seejärel kiirustas ta kööki, et hommikusöök hilisematele ärkajatele valmis teha.

Hommikune aeg kulges kiirelt ja kaerahelbepudru valmis saanud, tuiskas tubli eesti naine uksest välja.

Kui ta hilisõhtul väsinuna töölt koju jõudis, oli mehel häid uudiseid. Sõber kutsus teda Soome tööle, palk hea ja ilus elu võis alata. Naine rõõmustas koos mehega ning sellise hea uudise peale otsustas midagi maitsvat õhtusöögiks valmistada. Tal oli sügavkümas parematel päevadel ostetud kanapugusid, nüüd oli aeg need lauale panna!

Muidugi natuke oli ka muret, sest neil polnud niisugust raha, millega mees oleks saanud Soome sõita. Sõber oli öelnud, et esiealgu tuleb sõit oma kulu ja kirjadega ette võtta. Naine arvestas kulud-tulud kokku, palgapäevani oli ka veel hulk aega, ega leidnud sellist ülejääki, millega kallis abikaasa Soome sõidutada. Muidugi saaks ta ületunde teha, kui oma ülemusega räägiks, aga enne palgapäeva ta ikkagi seda raha kätte ei saaks ja see võtaks liiga kaua aega, sest Soome olevat kohe töölist vaja ja oodata ei kannatavat.

Seni kuni naine mõtles ja nuputas, kuidas arvete maksmise ja toidu kõrvalt sõiduraha kokku hoida, oli veel üks päev õhtusse veerenud ja mees üsna närviliseks muutunud.

Kuni ühel pealelõunasel ajal sai naine mehelt reipa telefonikõne: „Ma hakkan minema, kott pakitud ja raha olemas. Musi ja kalli, ma helistan kui kohale jõuan.“

Oi, kuidas naine rõõmustas. Tema mees! Nii asjalik, nii tegus!

Järgnevad päevad möödusid oma tavalises rutiinis, ikka töö ja kodu, töö ja kodu. Uneaega nappis, aga väikeste süümepiinadega pidi naine endale tunnistama, et puhkas end oma voodis ilma mehe norskamiseta tükk maad paremini välja.

Päevad läksid ja läksid, aga kõnet mehelt ei tulnud ega tulnud. Tema telefon oli viimastel päevadel välja lülitatud ja naise süda muutus murelikuks. Kuni ühel õhtul uks lahti läks ning tema kallis nägus mees uksest sisse astus. Küll oli naisel hea meel teda näha! Aga häid uudiseid tema mees kahjuks ei toonud. Nimelt oli ta kõvasti kaks nädalat tööd rabanud, aga raha olla maksmata jäetud.

Naine kurvastas, sest kurb oli olla. Mitte enda pärast, aga mehe pärast. „Kui alatud võivad ikka inimesed olla,“ mõtles ta.

Lapsed tulid isale esikusse vastu ja tahtsid kotti piiluda, et näha, mis isa kaugelt Soomemaalt neile toonud oli. Kuid nördinud papa kupatas nad tuppa tagasi.

Kui naine oli mehe kõhna reisikoti lahti pakkinud, selgus, et ka osa riideid oli kuhugi kadunud, kotist võis leida vaid mõne paari pesemata sokke, ühe fliisi ja ploki soome õlut Lapinkulta.

Edasi kulgesid nende päevad üsna tavaliselt nagu varemgi. Tubli naine käis kahe kohaga tööl, lapsed koolis ja kallis mees otsis endale jätkuvalt sobivat töökohta. Neil oli makaron ikka laual, arved peaaegu makstud ja tubagi soe. Kõik oli ju väga hästi.

Kuni ühel päeval sai naine karmi kirja. Tema võetud SMS-laen olevat õigel ajal maksmata. See oli kui külm dušš tema ainsa kleidi viledaks kulunud krae vahele. Mis laen? See pidi olems kellegi hirmus eksitus. Ta võttis laenufirmaga ühendust ning raius: tema pole mingit laenu võtnud. Kuid teiselt poolt aina korrutati: olete ju nimega see ja see, isikukoodiga see ja see. Olete võtnud laenu tuhat eurot ning pole tähtaajaks raha ära maksnud. Nüüd olevat kogunenud intressid ja summa on kasvanud.

Naine oli sõnatu. Jõuetult istus ta diivanile. Mees piilus vaikides silmanurgast, kuidas naine nutma puhkes.

„Kuidagi pidi ju sinna Soome sõitma...,“ kohmas siis.

Kui naine oli mõnda aega pisaraid valanud, tõusis ta, lõi selja sirgu, pühkis käega üle silmade ja läks kööki, et perele süüa valmistada. Tänaseks õhtusöögiks olid makaronid.

Nii möödusid tubli eesti naise päevad aina tööd tehes ja pere eest hoolitsedes. Toit oli laual, katus pea kohal, maksud peaaegu makstud ja riiegi seljas. Laengi tahtis tagasimaksmist. Naine sai endale veel ühe töökoha öövalves. Niikuinii passis pool ööd diivanil niisama end ühelt küljelt teisele keerutades, parem siis juba midagi asjalikku teha ja rahagi saada selle eest. Tema tubli mees polnud samuti lootust kaotanud ja otsis aina tööd. Igal hommikul vaatas ta üle töötukassa pakkumised, kuid midagi sobilikku ei leidnud. Ja tema juba sandikopikate eest end ei müü. Ja õige ka, palk pidi olema ikka mehe vääriline.

Ühel lõunasel ajal, kui mees alles ärganud oli ja köögis kohvi rüüpas, tuli talle aga ärev telefonikõne: tema naine olla saanud insuldi ja viidud haiglasse.

Mees jõi kohvi lõpuni, lõmpsas potist jahtunud kaerahelbeputru ning läks siis haiglasse. Pika otsimise ja juhatuste peale jõudis õige palati ukseni, kuid palat oli tühi. Keegi vanem valges kitlis daam askeldas seal linadega ning vaatas kurbade silmadega mehele otsa.

„Kas olete Tiiu abikaasa?“ küsis siis.

Mees noogutas.

„Ei pidanud vastu...“ ütles see naine tasa.

Mees puhkes nutma ja vajus reformvoodile istuma. Kaastundlik daam istus tema kõrvale ning võttis tal lohutuseks õlgade ümbert kinni. Nii soe oli selle naise embus, nii lohutust pakkuv! Mees nuttis nagu laps. Tiiust oli kahju, tubli naine oli. Kuidas nüüd edasi? Lapsed hakkavad toitjakaotuspensioni saama. Eks tuleb kuidagi hakkama saada. Daam silitas tema selga ja hoidis sülle vajunud kätt. Nii toetav, nii siiras oli see naine tema kõrval. Mees tundis, et ei soovi enam kunagi sellest kenast naisest lahti lasta...

„Ei ole midagi,“lohutas mees end „Tähtis on, et toit oleks ikka laual, riie seljas ja katus pea kohal.“

„Jah,“ vastas võõras hea naine.

Nii lõppes ühe tubli eesti naise elu ja armastus.

Eesti mehe naine

EESTI MEHE NAINE

Eesti mehe naisel Iral oli elus vedanud. Tal oli varakas mees, võimas bemm, suur maja mere ääres, jaht sadamas, suvila Lõuna-Eestis, väike saareke meres ning igasugust muud pudi-padi nagu ATV, helikopter ja paar väljaüüritud korterit kesklinnas ja Kadriorus. Ja muidugi raha, palju raha. Osa rahast ema sahtlis, nii igaks juhuks.

Ta käis mitu korda aastas soojamaareisil, hoolitses igapäevaselt oma välimuse eest, lastes oma keha treenida ja masseerida, käis ilusalongides ning veetis aega kaubanduskeskustes ning sõbrannadega restoranides lõunatades ja kallist veini rüübates. Tema kodu eest hoolitses koduabiline ning naine ei pidanud argipäevaste muredega oma ilusat pead vaevama.

Ainus mure oli see, et tema mees oli igav kui silikaatsein. Enamuse ajast saatis ta mööda tööl või armukese seltsis ja mõned õhtud nädalas jõi ärimeestega kallist konjakit ning rääkis rahast. 

Nii muretses ilus naine Ira endalegi armukese, kes oli mehelik ja tähelepanelik ning seksuaalselt võimekas. Ainus puudus, mida ehk sellele armukesele ette heita sai, oli tema suhteline rahatus. Ta nimelt töötas üsna kehval kohal, ülikoolis õppejõuna. Aga selle pisikese vea kõrvaldas eesti mehe naine kiirelt. Ta maksis mehe treeningute ja hobide eest, maksis kinni nende ühised rikkalikud lõunasöögid ja kopsakad hotelliarved, tasus tema ema hooldekodu kulud ning ostis mehele kuhjade viisi raamatuid, mida mees lugeda armastas. 

Jah, nad olid väga õnnelikud ning nede õnne varjutas asjaolu, et naise enda mees hakkas naisele tülikaks muutuma. Neil vähestel õhtutel, kui ta kodus oli, oli mees tujukas ja mossis, kõndis sihitule mööda uhket maja, rind rikkusest ettepoole kummunud ja selline mehe olek hakkas naist aina enam ärrritama. Naine ihkas iseseisvuse järele. Talle oli muutunud koormavaks olla oma mahe mängukann, keda üles keerati ning suund kätte anti, kuhu ta minema peab ja mida tegema peab.

Nii tekkis Iral pisike plaan. Tasapisi hakkas ta raha koguma. Ta võttis seda kapsi ja sahtlist, mõne paki raamaturiiulist ja mõne suvilast, küsis mehelt lõunasöökideks ja ilusalongide jaoks, külluslikeks shopinguteks ja massaažiseanssideks. Ka autokooli jaoks oli ta raha välja kaubelnud ja uus autogi, tema enda isiklik, seisis garažis ja ootas kannatlikult oma ilusat juhti. Jah, lahke oli tema mees ja nii kogunes tasapisi naise pangaarvele üsna kopsakas summa ning tulevik oli kindlustatud.

Naine oli ammu tähele pannud, et mees oli väsima ja tüdinema hakanud. Ta otsis uusi eesmärke, seadis uusi sihte, kuid näis, et miski ei rahulda teda. Nii vahetas ta algatuseks välja oma auto, ostis siis veel ühe maja ja vahetas välja ka armukese, kuid oli ikka aina tülpinud ja mossis ning noris kodus oma kalli naise kallal tüli. Naine ei kannatanud seda enam välja ja palus, et mees lubaks tal reisile minna, kuigi viimasest reisist polnud kuigi kaua möödas. Mehe näost paistis kergendus. Naine kasutas seda ära ning teatas, et sooviks seekord pikemalt reisida ja maailma näha. Mees rõõmustas ega vaevunud seda isegi varjama ja saatis oma abikaasa ümbermaailmareisile, andis veel tublisti reisirahagi kaasa.

Naine rõõmustas. Lõpuks ometi sai ta olla tema ise! Ta broneeris reisi kahele, saatis armukese ees minema ning sõitis ise järgmisel päeval talle järgi. Sest enne minekut oli naisel vaja üks asi korraldada...

Nimelt oli neil koduabiline Maia, priske maalt pärist keskealine naine. Maia oli väga osav, ta oli aastaid töötanud koolisööklas kokana, oskas valmistada suurepäraseid roogi ja hoidis kodu ideaalses korras, sest lisaks kokaametile, oli ta viimasel ajal töötanud pikki aastaid Soomes koristajana. Kodutööd tulid tal seetõttu väga hästi välja ning boonuseks oli ka see, et ta oskas vajadusel majaperemehele meele järgi olla. Meelas naine nagu ta oli.

Naisel oli Iraga kokkulepe, et mees ei tohi Maiat kunagi näha. Selline oli iseka eesti rikkuri soov. Tööd pidid olema tehtud, aga koduabiline hiiligu tagauksest välja, kui peremees koju saabub.

Ira andis nüüd matsakale naisele kopsaka rahapaki ning palus, et naine järgmine kord minemalipsamisega viivitaks. Muidugi oli maias Maia sellega kohe nõus. Rahapakk oli jäme ja mees ju kena! Seda ei lasknud ta endale kaks korda öelda.

Kui Ira järgmisel päeval oma armukesele järele lendas, oli tema suu naerul. Nii lihtsalt oligi tema kallis meheke õnge läinud! Uudishimu ei olnud talle asu andnud ja nii oli ta õhtul maja nurga juurde mehe kojutulekut ootama jäänud. Ta kohe pidi seda etendust nägema! Ja kõik läks kui õlitatult! Koduabiline viivitas minekuga nagu plaanitud ja nad põrkasid tema mehega esikus kokku. Seda, mis edasi juhtus, Ira enam pikalt ei vaadanud...

Nüüd vaatas naine tema ees seisvat kirstu, pisarais lastekarja ning punetavate silmadega sajakilost Maiat ja tal hakkas isegi pisut kurb. Kui tseremoonia surnuaias oli läbi, läks ta leinava naise juurde ja andis talle rahapaki.

„Kuludeks,“ ütles.

Maia noogutas tänulikult ning puhkes uuesti nutma.

Ira kõndis aga kiirel sammul minema. Eemal ootas teda tema kallis Sergei.

Eesti mees

EESTI MEES

Eesti mees oli igati tubli mees. Tal oli võimas bemm, suur maja mere ääres, jaht oma isiklikus sadamas, ilus vene naine Ira, veel ilusam poola armuke, suvila Lõuna-Eestis, oma saar ja edukas firma. Ning muidugi kõik muu pudi-padi nagu näiteks ATV, helikopter ja paar väljaüüritud korterit kesklinnas ja Kadriorus. Kõik tema omad. Ja tal oli palju raha. Raha oli lauasahtlites ja köögikapis, kummutis ja puhvetis, taskutes ja kindalaekas, suvila öökapis ja mõni pakk ka ämma kapis. Nii igaks juhuks, kui peaks vaja olema.

Tema firma oli edukas. Tema kodus oli ohtralt kunsti, oli antiiki ja butiiki, gurmaani ja glamuuri, kulda ja karda.

Hommikul jõi ta kassikakast läbi käinud kohvi, sest see oli talle sobivalt kallis, lõunasöögi sõi ta kesklinna parimas restoranis, sest see oli linna üks kallimaid, õhtusöögiks kalamarja ja  vaalaliha, mida lasi otse Norrast tuua.

Mõnel päeval nädalas osales ta suurejoonelistel vastuvõttudel ja andis jah-sõna edukate inimeste küllakutsetele ja koosviibimistele. Neil peentel üritustel joodi ikka Frapin Cuveed, mis oli pärit üheksateistkümnendast sajandist, lisaks oli see kristallpudelis, millel 24-karaadisest kullast kork. Jook, mis nende meeste vääriline.  

Ta oli ka lahke mees. Kui ta autost välja astus ja oma mantli haaras, pudenes selle taskust tänavale kümneid eurosid. Ta ei hakanud kummardama, et neid üles võtta. Tema juba ei kummardanud kellegi ees! Ta annetas igal aastal märkismiväärse summa oma lapsepõlvekodu lähistel asuvale lastekodule. Ja kui keegi kohalikest ajakirjanikest ei märganud seda lahkust ajakirjanduses kajastada, siis kajastas ise, lastes oma isiklikul sekretäril selle kohta loo avaldada. Ikka tema pildiga, kuis siis muidu. Sest ta oli ka ilus. Viiel päeval nädalas veetis ta kaks tundi pilateses ja käis regulaarselt solaariumis, sest talle meeldis ilus olla. Ilus mees võib ju alati ajakirjanduse esilehti kaunistada. Ja kui oli vaja, siis võis ta ka maksta selle eest, et pidevalt pildis olla. Maksmises ei olnud kunagi küsimus.

Umbes kuuel korral aastas viis ta oma naise reisile, enamasti soojale maale, sest talle meeldis, kui naine oli temaga rahul ning teda oma sõpradele taevani kiitis.

Igal õhtul, kui ta hotellist armukese käte vahelt koju jõudis ja oma ilusale naisele tervituseks musi andis, võis ta päevaga rahul olla, sest usin koduabiline oli valmistanud hõrgu õhtusöögi ning lasknud vanni kuuma vee, mida kaunistasid värsked roosiõied ja sellega võis ta oma väsitavale päevale ilusa ümara punkti panna. Muide, ta polnud oma koduabilist kunagi näinud. Kui ta enda majja abilist otsis, lasi ta tema enda koostatud reeglite alusel oma naisel otsustada, kes selle töö endale saab. Sest ta kartis, et äkki see koduabiline on vana, paks ja kole. Aga seda poleks ta oma ilusas kodus talunud. Nii ei teadnud ta siiani, kes oli see inimene, kes tema säravale elule selle pisikese täpi pani ja ta oli keelanud ka naisel temast rääkida, teda kirjeldada või nimepidi nimetada.

Nagu iga päev, nii ka täna lipsas abiline kohe tagantuksest välja, kui mees eesuksest esikusse astus. Nii ei olnud nad kunagi kohtunud.

Ühel päeval aga hakkas eesti mehel igav. Talle tundus, et kõik, mida rikkad inimesed pidid omama, oli tal olemas. Ja üldse hakkas tema elu allamäge minema – armuke oli juurde võtnud ja kaks aastat vanemaks saanud, naine kippus lapsi tahtma ja peod ja vastuvõtud olid muutunud rutiinseiks ja igavaiks. Ikka joodi kalleid jooke, tõmmati kalleid sigareid ja söödi peeni roogi, aga midagi jäi puudu.

Eesti mees proovis oma elu muuta, et keerulisest olukorrast välja tulla ja võttis endale uue armukese, endast poole noorema, plaatinablondi ja saleda kui piitsavars, pealegi sakslase. Kuid peagi tundus talle, et see naine pole päris täiuslik. Tema rinnad olid liiga väikesed ja nina ümar nagu talunaisel. Nii lasi mees teda pisut tuunida ja armuke sai uued rinnad ja peene nina.

Mõnda aega kulges eesti mehe elu rahulikult ning ta oli peaaegu õnnelik.

Aga tasapisi hiilis jälle igavus naha ligi. Vahetas siis välja auto, ostis veel ühe maja, suurema ja teist värvi ning tahtis juba naise kallale minna, aga naine hakkas põlvitama ja pisarsilmil paluma, et ta teda ei jätaks ja kuna mehel oli hea süda, siis ta jättis oma naise majja edasi. Sest ega tal ju miskit häda ka polnud – oli oma vanuse kohta päris kobe ja häbeneda teda ei tulnud.

Aga mees tahtis aina enam üksi olla ja saatis siis naise mõneks ajaks ümbermaailmareisile.

Oma koduabilisega tuli suhelda nüüd kirjade kaudu, mida vastastikku esikukapile jäeti. Kõik sujus probleemideta: värsked lilled olid alati vaasis, kuum vesi lõhnavate roosiõitega vannis ja soe söök kaetud laual ootamas, kuni üks saatuslik õhtu muutis eesti mehe elu igaveseks. Nimelt tema koduabiline ei olnud vanni vett lastes kuulnud, kui peremees esikusse astus ja ta polnud jõudnud tagauksest välja lipsata. Nii põrkasid nad ehmatusega kokku. Esimest korda elus, silmast silma. Eesti mehe ees seisis umbes temavanune tavaline eesti naine, juuksed kiiruga kuklasse keeratud, meikimata pisikesed silmad ümarate põskede kohal otse mehe silmadesse vaatamas, kitsavõitu kleidi nööbid lopsakal rinnal, mis ehmatusest üles-alla liikus, lahti hüpanud. Mees läks vanni, naine tema järel...

Ja nii eesti mees armuski.  

Nad seksisid sealsamas ega märganud enam midagi peale teineteise. Edasi juhtus nii nagu tavaliselt. Neil jagus silmi vaid teineteisele. Naine jäi rasedaks, sündisid lapsed, mees jäi kodusemaks ja firma käis tasapisi alla, majad, maastur, korterid ja jaht võeti võlgade katteks. Saar sai uuele omanikule ja tema naine jäigi reisile.

Nad sõid edaspidi kartulit ja hakklihakastet, kasvatasid lapsi ja elasid üürikorteris, mis vajas remonti. Mees oli valge kui sai ja tema kõhtu kattis rippuv polster. Tema armastatu võttis kolmkümmend kilo juurde, tema juuksevärv oli alailma välja kasvanud ja ta armastas õhtuti teleka ees õlut rüübata.

Kui mees viiekümne neljaselt infarkti suri, oli tema matusel peale tema pere vaid üks leinaja: tema naine oli reisilt tagasi jõudnud.