Jaaniööl ära lukusta ust

Mõnel inimesel ei vea kohe üldse, teisel aga veab kogu aeg ja kõiges. On olukordi, mis juhtuvad elus vaid korra. Sellepärast olen otsustanud need kirja panna. Ma ei tea, kellel selles loos vedas ja kellel mitte. Vist ei vedanud mitte kellelgi. Või vedas hoopis kõigil? Seekordne lugu juhtus hea mitu aastat tagasi. Olime minu ema juures. Ema maja asub metsa sees, väga üksildases kohas, kui mitte arvestada naabrite suvemajakest, mis jääb kohe puukuuri taha. Jaaniöö oli selja taga ja olime vastu hommikut magama läinud. Ka naabrite suvilas näis pidu olevat vaibunud ja valitses vaikus. Minu ema väikeses majas on kaks ja pool tuba ja köök. Esimeses toas, mis on läbikäidav ja köögiga koos, magasin mina oma mehega. Sahvrist on ehitatud väike magamiskamber, kuhu pääseb köögist ja seal magas ema oma laias voodis. Minu ilus ema, aga ütleme siis nii, et juba eakas ilus. Olin just unne suikunud kui kuulsin ukse kolksatust oma pea kõrval. Et rahvast oli majas veel ja peldik õues, siis oli tavaline, et aeg-ajalt keegi õue vahet seeris. Igaks juhuks tegin ühe silma lahti ja mis ma näen! Täitsa võõras kena kutt seisab voodi ees ja vaatab mulle otsa! Minu mees norskas mis hull ja igaks juhuks tegin ma teise silma ka lahti. Selle peale astus noormees kööki ja kargas ümber nurga ema magamiskambrisse. Kuid ei läinud sekunditki, kui ta äkki uuesti uksest tagasi välja tuiskas nagu ussist nõelatud. Näpistasin end, noh nii igaks juhuks, et kindel olla ajas ja ruumis kohaoleku suhtes.. Äkki jõin liiga palju, arutlesin, kui pea padjale tagasi panin. Silmad hoidsin igaks juhuks veel lahti. Siis ilmus kambrikesest minu lillelises öösärgis pisut ehmunud ema, juuksed sarvis, unesegane nägu peas ja rääkis, et magas nagu nott, kui kuulis mingit sahinat ja pead padjalt tõstes nägi üht kena sihvakat noort printsi enda voodi ees seismas. Arvanud, et tuligi tema kambrisse, küllap jättis valge hobuse trepi ette ootama... Ajas end juba istukile, kui äkki karanud see unelm ummisjalu jälle kambri uksest välja... Järgmisel päeval selgus, et vaene noormees oli pärit naabermaja seltskonnast, ei olnudki prints, oli hoopis täiesti tavaline pisut nokastanud kutt. Ei olnud tal ka valget hobust, tuli hoopis täitsa tavalise Mazdaga ja eks jaaniöö oli teinud oma töö ning noormees oli eksinud mitte ainult ukse vaid kogunisti majaga... Seekord läks nii. Aga siit mõte, et ega ei maksagi alati uksi lukustada. Vahel on ju ilus, kui jaaniööl ärkad ja voodi ees seisab unistus, lihast ja luust, küll veidi purjakil, aga jaaniööl võib ju selle andeks anda :)

Edukus eelkõige

Nagu tavaliselt, tahaks ma jälle vinguda. Kui vaadata tööpakkumisi, siis otsitakse ainult haritud aktiivseid optimistlikke kõrge pingetaluvusega avatud suhtlejaid, (kes muuseas peaksid omama autojuhi, tsiklijuhi, lennukijuhi ja jumal teab veel mis juhtide pabereid) ja nii edasi blaa-blaa-blaa inimesi, seda enamasti veel minimaalse raha eest. Tundub veider. Kui ma olen juhtumisi endassetõmbunud introvert, lisaks pessimist ja hapra närviga passiivne tüüp ehk teisisõnu täiesti normaalne ja tavaline inimene, siis pole vist lootustki... Või saavad sellised ainult ilma palgata töö peale? Juhtusin hiljuti nägema üht tööpakkumist koristaja kohale ja uskumatu, mis nõuded seal kõik kirjas ei olnud, alates autojuhilubadest kuni keelteoskuseni välja. Mis vahet seal on, mis keeles ja mis toonil ma oma tolmuharja või puhastusvahendiga räägin? Vägisi sunnitakse ikka maske ette. Terve päeva oled nagu superman või -woman ja siis koju jõudes maskid langevad ja madaldud tavaliseks inimeseks, supervõimed kaovad, avastad end seismas oma luitunud esikus, täiesti tavalise mehe või naisena, mõistad, et superinimese maski kandmisest pole sa muud kui üks hull närvihaige, lastele vilets vanem, elukaaslasele õel ja talumatu. Mis mõte on tööpakkumises loetleda neid omadusi, mida niikuinii kõigil ei ole ega saagi olla? Pealegi, iga pessimist ja kõiki neid teisi "halbu" omadusi kandev inimene suudab suurepäraselt õige maskiga kõik ära petta. Ma ka suudaks. Kui tahaks. Aga kas tahaks? Inimesena see lõhestaks mind, viiks kõigega vastuollu ja ma ei oleks vaba ja õnnelik hing. Või polegi see tänapäeva maailmas enam oluline? Oluline on NÄIDA edukas.NÄIDA jõukas. NÄIDA ideaalne. Kas ma ise kannataksin end sellisena välja? Kui seisan seal luitunud esikus, mask käes tolknemas, lapsed on tiba kriimus, mehel haigutab sokis auk ja külmik on suhteliselt lage? Riputan oma laenu eest ostetud Marc Aureli kleidi kappi kitli kõrvale ja olen õnnelik?

Lugusid minevikust: Joosep ja Marie

JOOSEP JA MARIE Mu ema elab tagasihoidlikus puumajas keset metsi, taustaks Peipsi järve rahustav kohin. Maja ehitas vanaisa 1966. aastal ja tegemist oli minu vanaema sünnikohaga. Ammusel ajal kuulus koht minu kaugetele esivanematele, kuhu kuulu järgi ehitati kaks maja, üks ühele vennale ja teine teisele. Sellel kohal on minu jaoks eriline tähendus, sest lapsena möödus seal enamik mu suvevaheaegadest. Kuni hetkeni, kui mul tekkis peika, tsikliga, ja me võtsime suuna hoopis avaramasse maailma, ei sukeldunud väikese Peipsi, vaid piiritu elumere lainetesse. Nii on tänini, et minu ema maja kõrval, nii umbes paarkümmend meetrit eemal, on kohe teine maja, selline kidur ja väga väsinud. Just sellest majast tahangi ma rääkida. Kui ma laps olin, elas selles majakeses Joosep, üks uskumatult räpane vanamees, meie kauge sugulane. Kui ta vahel meie õue peale tuli, siis tal riided ka liikusid seljas, sest nii kirpe kui jumal teab, mis satikaid ta veel täis oli. Me ei lasknud teda kunagi tuppa, muidu oleksime ise ka need elukad endale külge saanud. Laupäeval, kui meil sauna köeti, tuli ta vahel harva paluma, et me teda ka sauna lubaksime. Raputasime kõik vanaema poole vaadates ägedalt pead, aga vanaemal hakkas tast kahju ja ta lubas ikka. Pärast tuli sellest muidugi tüli, sest me ei tahtnud endale omaenda saunas täiu saada, aga vanaema viskas pärast kõvasti leili ja rookis kuuma veega sauna puhtaks ning me rahunesime maha. Joosepi elamine oli nii must, et „must” on ikka väga leebelt öeldud. Kord piilusin sõbrannaga tema köögiaknast sisse, kui ta oli kusagile ära läinud. Tal oli köögis siga, täitsa ilus loom, laua ja pliidi vahel mõnusasti end sisse seadnud, põrandat kattis poole meetri paksune seasitt. Ükskord kutsus ta mu isa enda poole, ma ei mäleta enam, mis asja pärast, ju tal mingi häda oli ja ma nuiasin end kaasa. Minu ema välipeldik ei haise pooltki nii vängelt, kui tema elutuba. Lisaks muudele jamadele ajas tal ka vana ahi sisse, kogu elamine oli tumedaks tahmanud, majas hõljus suitsu-, sita- ja roisuhais. Pisikesed mustad aknad ei lasknud enam valgust läbi, nurgas oli söögilaud, mille ääres me isaga istusime. Laual oli üks plekk-kauss, mida polnud mitte kunagi pestud, mäletan, et see oli toidujääkidest niimoodi ära kasvanud, et ainult keskel oli pisike auk, kuhu mahtunuks vaid lusikatäis. Joosep küsis, kas me süüa tahaksime ja mul läks süda pahaks. Pärast, kui koju tagasi jõudsime, kiskusime isaga oma õue peal riided seljast ja panime puuriidale tuulduma, sest kohe päris kindlasti olid need kirpe täis. Sel ajal Joosepil enam naist ei olnud. Varem oli tal naine Marie. Minu mälupilt elusast Mariest on pärit ühest suvest, kui mängisin vanaema õue peal nukkudega ja juhtusin üle aia nägema, kuidas see tol ajal suur naine oma uksest paar sammu välja astus, seeliku üles tõmbas ja püstijalu lahinal kuses. Täpselt nagu lehm. Hiljem sai ta insuldi või midagi niisugust ja jäi voodisse,kujutate te ette olla sellistes tingimustes voodihaige. Otse loomulikult lõppes see peagi vaese Marie surmaga, sest tema mädanevatesse lamatistesse olid kärbsed (ilmselt needsamas, kes meie peldikuski end hästi tundsid) munenud ja neist arenesid üsna kiirelt välja paksud kärsitud vaglad, kes hakkasid innukalt elusat Mariet nosima. Ja siis, ühel õhtul, tuli mures Joosep, mütsilotu pihku pigistatud meie poole ka kurtis pisarsilmil, et tema naisuke on surnud, aga tema ei tule toime tema pesemisega, äkki saaksime appi minna. No eks me juba aimasime, mis seisus see õnnetu seal oli, aga minu ema oli kange naine, küsis, mis ta selle eest saab, kui Marie surnukeha pesemise ette võtab. Joosep, kes muidu oli teada ihnuskoi, pakkus hädas eestiaegset kullast sõrmust. Et Marie pesemine ühele inimesele üle jõu käis, oli nõus appi minema ka ema õemees. Tehti kaupa, et kumbki saab sõrmuse. Joosep tatsas koju, et sõrmuseid näidata tuua, mäletan isegi, kui ta need räämas kaltsu sisse pakitult meile näha tõi. Ilusad sõrmused olid, mõlemad pealt kolme plaadiga, millel sümbolid usk, lootus, armastus ehk siis rist, ankur ja süda. Ühel sõrmusel oli üks plaat puudu ja ema ning tädimees tõmbasid loosi, kumb kumma saab, minu ema sai terve. Ütlen kohe ära, mis kergelt tulnud, see kergelt läinud, ega see pole öeldud niisama suusoojaks. Mõni aasta hiljem rohis tädi peenraid, Joosepilt saadud ja kullasepa juures korda tehtud sõrmus sõrmes. Aga et sõrmust mitte rikkuda, pani ta selle põllu otsas olevale kivile. Samas ajal aga passis puu otsas harakas, meil oli alati palju harakaid, vist loomade pärast, sigade künad rokaga meelitasid neid. Aga harakad on teadagi edevad varganäod. Enne kui me arugi saime, oli sõrmus kivi pealt linnu noka vahel, läigatas veel korraks ja nii ta läinud oligi. Aga see Marie pesemine, no see oli nagu õudusfilmis. Isegi õudsem veel. Meie isaga vaatasime aia tagant, kuidas tädimees ja ema vaese Marie oma täissitutud ja -kustud vatitekiga majast välja vedasid. Viinad olid Joosepil valmis ostetud, Marie suririided kapist õue tuulduma toodud. Tädimees tõmbas Marie istuma, mäletan, kuidas sorakil hõredad juuksesalgud surnu näo ette langesid, see oli õõvastav vaatepilt, ema lõikas kääridega riideräbalad tema ihu ümbert katki. Lappidesse valati ohtralt viina ja viimne võidmine algas, otse räämas maja trepi ees umbrohus. Esimene pudel läks piinadest vabaks saanud naise vakladest kubisevatesse lamatiseaukudesse. Ja üks nüanss veel. Nimelt oli Marie surnud oma lühikeses vanas sängis, kus jalgade sirutamiseks ruumi polnud ja nii need olidki kõverasse jäänud. Tükk aega mõtlesid võidjad, mida nende põlvest painutatud jalgadega peale hakata, ei saa ju surnut põlved püsti kirstu panna. Ei jäänud neil muud üle kui õnnetu naise põlved lahti murda. Mul on siiani meeles see ragin, mis meieni kostus. Minu isa ei talunud selliseid asju, ta kartis surnuid, mis siis veel sellisest vaatepildist rääkida, ta oli näost kaame ja hakkas öökima. Mina pidasin vapralt vastu, justkui teades, et midagi nii hirmsat ma oma elus enam kunagi ei näe. Vahepeal kummutas tädimees pudelist paar tublit sõõmu, kuigi ta polnud mingi viinamees... Nii see õnnetu naine pestud saigi ja Joosep oli selle eest pisarateni tänulik. Hiljem, kui olid Marie matused, kuhu meid kõiki lahkesti kutsutud oli, seisin ma kirstu lähedal, vaatasin seda surnud naist ja tõdesin, et ta nägi täitsa kobe välja, kui ühe surnu kohta üldse nii võib öelda. Pähe olid nad pannud talle roosaka õrna gaasirätiku, mis peitis hirmsad hõredad juuksed kenasti ära, seljas oli tal vanamoodne villasest riidest kleit. Alles siis nägin ma temas inimest. Nii kahetsusväärselt hilja, siis, kui ta juba mitu päeva surnud oli. Joosep jätkas oma elu üksinda, elas seal jubedas majas veel mõned aastad, kuni sugulased ta lõpuks hooldekodusse paigutasid. Aastaid hiljem tuli ta korraks oma maja vaatama, kui seal juba uued omanikud elasid. Auto tagaistmelt astus välja soliidne halli habemega vanahärra, ülikond seljas, kaabu peas ja edeva moega jalutuskepp käes. Selgus, et Joosep, see ihnuskoi, oli tegelikult rikas mees, tal oli kulda olnud nii et tapab ja hiljem tagastati talle ohtralt maid ja metsi, mis temalt ja tema lähedastelt repressiooni käigus röövitud oli. Ta astus korraks ka meie õuele, et tervitada ja ma vaatasin teda küll ühelt, küll teiselt poolt, aga mina seda Joosepit enam ära ei tundnudki. Endisest räpasest kaltsukotist oli saanud tõeline härrasmees, kes kuuldavasti elas väga kõrge eani.

Ise oled loll...

Ise oled loll ehk kuidas ma tahtsin Jõgeva silmaarstile aega saada Ütlen kohe ära, et viimati käisin silmaarstil 10 aastat tagasi. Mu vanad head prillid on hästi vastu pannud, silmad kahjuks mitte sama hästi, mistõttu otsustasin, et oleks aeg silmaarstile minna. Lisaks sellele, et ma kaugele ei näe, ei näe ma nüüd enam ka lähedale. Ikka juhtub ju minu vanuses. Aga ma loll ei teadnud siis veel, et Jõgeva silmaarstile aja saamine on sama keeruline, kui minusugusel homme hommikul Marsile lendamine. Kõik sai alguse sellest, et kuu aega tagasi valisin silmaarsti numbri ja tahtsin saada vastuvõetule aega. Olin teadlik juba varasemast ja ka tuttavate-sõprade jutu põhjal, et järjekorrad on pikad ja täna helistades võid vabalt saada aja septembrisse. No hästi, mõtlesin, kui septembrisse, siis septembrisse. Kui olen kümme aastat vastu pidanud, küllap pean ka selle pool aastat. Vastuvõtu tädi aga teatas, et kõik ajad on täis ja uus voor registreerimiseks või kuidas iganes ta seda nimetas, algab järgmisel nädalal. Olgu, tundus veits veider süsteem, aga pole hullu mõtlesin. Helistasin järgmisel nädalal ja vastuvõtu inimene teatas, et nüüd olen küll hiljaks jäänud, järjekord on sulgunud ja pean uuel nädalal uuesti proovima. Ütleme nii, et kergelt hakkasin närvi minema. Aga ainult hästi kergelt, küsisin, mis päeval peaksin helistama, ta vastas, et kolmapäeval. Kohusetundlikult kirjutasin enda lauale järgmise kollase sildi: „Silmaarstile helistada kolmapäeval!!!” Joonisin kolmapäeva igaks juhuks alla ka. Siinkohal on paslik mainida, et ma olen üks imelik inimene. Ma nimelt käin tööl. See võib aga tähendada, et ei ole võimalust absoluutselt igal suvalisel ajal helistada. Nõme töökoht vist silmaarsti vaatenurgast? Aga olgu, see selleks. Jõudis kätte kolmapäev, hommikupoole töötasin (juhuks kui silmaarst või tema abiline peaksid seda postitust lugema - Just, ma tegin tööd. Sest vahel võib isegi Jõgeval juhtuda nii, et inimene mitte ainult ei KÄI tööl, vaid ka TEEB tööd). Ja kui mul kiire läbi sai, helistasin silmaarstile. Ja kuulsin järgmist: ma olevat liiga hilja helistanud, kuigi internetist on kirjas, et vastuvõtule saab registreeruda kella 15.00-ni. Nüüd hakkasin taipama, et hehee, kellaaeg internetis ei pruugi tähendada seda, mida mina eeldan. Aga vaadake, lollil võtab asjadest arusaamine aega. Seega püüdsin rahulikuks jääda ja küsisin, hääles siiski pisuke iroonia, mis päeval ja mis kell ma siis helistada võiksin. Igaks juhuks mainisin talle ära, et ma käin tööl ja mul ei ole pruugi olla võimalik punkt kell misiganes helistada. Helistage reedel kell üheksa null null, vastas tädi. Viskasin vihaselt sildi laualt minema ja asendasin selle uuega. Kell üheksa null null olen ma veel kodus. Seega saan kenasti helistada ja aja panna, lohutasin end. Nii, ja täna on see reede, mu sõbrad! Hommikul hakkasin kümme enne kümmet küüsi närima, kohvi jahtus, olin stardiks valmis. Aga loll inimene ka õpib vahel miskit. Seega mõtlesin, et äkki oleks tark helistada juba üks minut enne üheksat. Valisin mobiililt numbri. Aga näe, peale minu oli keegi veel nii tark, et helistas juba üks minut enne üheksat ehk liin oli kinni. Nutitelefonilt helistades on hea see, et saad kohe kinnist tooni kuuldes rohelist toruga ikooni uuesti vajutada. Esimesed viis minutit ei juhtunud midagi, ikka tuut-tuut-tuut ja uuesti, tuut-tuut-tuut ja uuesti, nii 14 korda järjest. Seitsmendal minutil sain liinile. Jess! Lappasin juba märkmikku, sisimas hirmuvärin, et mis saab siis, kui ta pakub aega 15.maile, mil mu lapsel on operatsioon ja me oleme Tartus... ( Kui just arstid sel päeval streiki ei alusta, nagu nad ähvardasid. Operatsiooni ootame 7 kuud. Lihtsalt nii vahepalaks mainin). Telefon kutsus. Ja kutsus. Ja kutsus ikka veel. Lasin lõpuni kutsuda, keegi ei vastanud. Sain aru, et pean liinile saamiseks seekord kiirem olema, nii kui tuut-tuut-tuut kostab, pean suutma rohelist kordusvalimise ikooni pool sekundit kiiremini vajutada. Hakkasin uuesti valima, kinni, kinni, kinni. Aega oli kulunud umbes kümme minutit. No see pole midagi, mõtlesin ja aina vajutasin rohelist toru. Ja siis naeratas õnn. Näis, et sekundite murdosa mäng töötas, olin uuesti liinil. Telefon kutsus. Lappasin märkmikku, pastakas pihus stardivalmis. Aga näis et start oli tühistatud, sest telefon aina kutsus ja kutsus ja kutsus. Siinkohal mainin taas vahepõikena, et siis ma hakkasin juba värisema. Ausalt ka. Mitte kartusest saada aeg sinna, mis mulle ei sobi, vaid vihast. Jah mu sõbrad, te loete õigesti, värisesin vihast. Ma ei tea, kuidas see maa küll minusugust kannab... Lasin kutsuda lõpuni, keegi ei vastanud. Vaatasin kella, kahekümne minuti pärast pean olema tööl, inimesed ootavad mind, et kunstinäitus üles panna. Ma ei saanud hilineda. Ja jällegi, veider, veider, aga ma ei ela töökoha kõrval ees ega taga, ma elan sellest lausa kuue kilomeetri kaugusel. Ja mul olid hambad veel pesemata. Hakkasin uuesti valima, kinni, kinni, kinni,kinni.... Ja kui ma siis, kolmas kord pärast kahtekümmet minutit lakkamatut pumpamist liinile sain, mul emotsioone enam ei olnud. Kohe üldse ei olnud enam, mitte grammigi. Aga ütlen kohe ette ära, et pärast järgnevat tulid need pauhti! tagasi. Sain kolmandat korda liinile ja siis, täiesti ootamatult, kui ma selleks valmis ei olnud, kõlas telefonis naisterahva hääl: „ Silmaarsti kabinet kuuleb!” Esiotsa võttis kokutama, aga siis pigistasin tuimalt, häälega, milles emotsioone ei ole, te ilmselt teate sellist häält, et soovin silmaarstile aega saada ja enne, kui jõudsin viimase tähe välja öelda, vastas tema „Kahjuks on nüüd ajad juba täis”. Ja vot see ongi nüüd see koht, kus mul tulid emotsioonid tagasi, nagu paisu tagant, surnud närvid ärkasid uuesti ellu, mida ei pidavat kunagi juhtuma, aga imesid juhtub... Mu hääl tõusis, kui mainisin, et olen kakskümmend minutit lakkamatult helistanud. Ja muidugi jagus tal ülbust mulle nähvata: „Ja mina jälle olen kella üheksast alates vastanud kõnedele ja üritanud sinna vahele ka protseduure teha.” Ja siis, pange nüüd tähele, siis ütles ta: „Helistage esmaspäeval uuesti, siis avaneb uus järjekorda panemise aeg”. Hallo, vastuvõtu tädi, esmaspäeval võid sa endale ise helistada, kasvõi üheksakümmend korda järjest, sest hiljem telefoni logi vaadates selgus, et täpselt niipalju kõnesid olin mina sinna teinud. Jah, lugesite õigesti, üheksakümmend korda olin ma valinud seda lollakat numbrit. Käsi rusikasse ja häälevärinat maha surudes vastasin: „Aitäh pakkumast, aga kohe kindlasti ma ei helista teile esmaspäeval” Ja esimest korda elus kahetsesin, et mu vanemad mu nii viisakaks on kasvatanud...

Linn, mis kunagi ei ärka

Siim Pauklin on oma luulekogus "Aheldatud Jõgeva" väga tabavalt öelnud: "linn, mis kunagi ei ärka". Ja tõepoolest, nii see on. Üks magala, uniste paradiis, Ja kui ärkadki korraks, ärkad rutiini läilasse ja kleepuvasse kisselli. Ise olen mõelnud ka, et see on linn, mis kardab gaasi vajutada, linn, mis hoiab kogu aeg ühte jalga kergelt piduril, justkui kartes hoogu ja kiirust, kokkuvõttes liikumist ja arengut. Ja seni, kui üks jalg piduril, ei juhtu midagi. See linn on nagu Zapakas. Et aga üldse kuhugi jõuda, oleks vaja Porschet. Seda oleme juba näinud, kui keegi kohalik siin midagi suurt ära teha tahab. Või õigemini, me oleme näinud, et ta tahab. Midagi. Kujutame ette, et siia tuleb üks oodatud hull, no ikka täiesti peast soe entusiast, võib-olla koguni kaks. Ta istub lootusrikkalt sellesse õnnetusse Zapakasse, mille juht hoiab küll kahe käega kramplikult roolist ja annab gaasi, teeb näo, et lausa kihutab... Aga no ei liigu, mitte üldse ei liigu, sest eks teine jalg ole ju piduril. Ainult hääl on paljutõotav... Mis kasu on siis sellest hullumeelsest oodatud entusiastist? Mitte mingit. Eks lõpuks uinub temagi. Linnas, mis kunagi ei ärka ega anna gaasi...

Igavusest

Kui mul on igav, siis ma suren ja suren ja suren, sada korda, tuhat korda. Kogu aeg. Väga hull tunne.

Kodust

Naljakas, kuidas me hakkame armastama seda oma pesa ehk kodu. Isegi, kui ta ei ole täiuslik, on natuke ehk armetugi oma puudustega, näiteks talvel külm, sügisel niiske, suvel liialt kuum, pole piisavalt valgust või misiganes vead tal ka ei esine. Minu kodu ongi see väike madal maja ja lapike savist maad selle ümber. Täpselt selleks olen ma ajapikku kodu mõiste pisendanud. Ei ole enam kodu see küla ega linn, mida puude vahelt näen. Maailma, mis jääb minu kodu ukse taha, on minu jaoks kauge ja ebamugav nagu Marss, kus ellu jääb vaid skafandris...