Juhhuu, vaba päev! Vaba? Päev?

Täna sain aru, milliseks robotiks meid töölkäimise rutiin muudab. Juba hommikul mõtlesin, et õhtul helistab ema ja teades, et mul on täna vaba päev, küsib esimese asjana: "Noh, mis sa siis ka tegid täna?" Ja kohe hommikul lubasin endale, et vastan ausalt: "Puhkasin, lugesin ja ei teinud mitte midagi". Et loengi lihtsalt raamatut ja naudin omaette olemist. Omaenda vaba aega, kauaoodatud vaba päeva...Üksiolemist, ilma, et peaksin kellegagi suhtlema, mõnusat üksiolekut kuni õhtuni, kuniks pere koju jõuab. Hommik kulgeski suhteliselt valutult. Tegin kohvi, nautisin teadmist, et mul on aega seda juua, panin kirja mõne olulise mõtte, mida võib ehk kunagi vaja minna, eirasin püüdlikult toanurkadest ründavaid tolmurulle ja esikusse pudenenud puuprahti, asjaolu, et puukorv on tühi ja voodi tegemata, et nõud olid jäänud pesemata ja... Oi, linnumaja oli tühjaks söödud! Seda ma ei saanud eirata, niisiis läksin õue ja panin seemneid. Ja plaanisin raamatuga diivanile maanduda, kuid just siis märkasin kahte etteheitvat silmapaari, mis tühjade kausside kõrval mind põrnitsesid. Kassid, näljased nagu linnudki, täitmatud elukad, nende pärast ma olengi vaene nagu tundmatu poeet. Niisiis täitsin ka kasside kausid. Rahutus polnud jõudnud veel tekkida. Poes käisin juba hommikul vara ära, ostsin hunniku superhäid apelsine ja ohtralt kaasitoitu ja tsipake inimeste toitu ka. Aega on, aega on küllaga. Diivan ja raamat sobivad nii hästi kokku. No ja muidugi mina ka seal vahel pole paha, sobitun diivanile nagu valatult. Kõik sujuski plaanipäraselt. Lugesin lõpuni poolelioleva raamatu. Vahepõikena mainin, et siiski-siiski, käisin kaks korda ka facebookis, sirvisin läbi uudisteportaalid ja pistsin pintslisse kaks apelsini. Võtsin kätte järgmise raamatu. Tundub põnev. Alustasin. Ja siis tegin saatusliku vea. Vaatasin nimelt kella. Pool kaks. Rahutus tõstis kohe oma lohepea. Nii-nii, juba pool kaks. Olin liiga kauaks puhkama jäänud...Pidin ju Knutile õlivärvide lahustit ostma...Ja kuradi tolmurullid...miks nad mind niimoodi passivad...Ah jaa, apteek ju ka veel...Ja pesukorvist, mis pilgeni täis, lehvitas enne nukker tekikott... Vaene tekikott, ta ei taha enam must olla... Oi kurja, tegelikult oleks pidanud ka linna ahju kütma minema... No ja ongi kogu lugu. Nii ma siis "nautisin" seda kauaoodatud vaba päeva, ärevus ja rahutus, kui nad juhtumisi pole üks ja sama, mõlemad kuklasse klammerdunud ja silme ees ikka ja jälle see nukker tekikott, kes ei taha enam must olla. Nõme, ikka jube nõme olen, manitsen ennast, eirates kasvavat rahutust ja lisandunud süütunnet, mida pesukorvist kiikav tekikott tekitas. Vaatan igatsevalt raamatu poole, mida olin just alustanud. Tundub huvitav lugemine olevat. Ära ole nõme, ütlen endale, loe ja naudi, lollpea. Ja siis läheb uks lahti ja saabub esimene pereliige, teatades rahuolevalt, et tema tööpäev on tänaseks läbi. Selge. Enam pole midagi päästa. Lähen võtan tolmuimeja.

Üks päev päikest, ainult üks päev

Üks päev päikest. Üle hirmpika aja. Üle masenduse musta oru. Lõpuks ometi! Lõpuks ometi päike! Ja ma näen, mu silm seletab, et sellest mustast orust on väljapääs. Ja kurat võtaks, just sel päeval olen ma tööl. See oodatud elupäästja on kusagil selja taga, akna taga. Näen tööd tehes tema peegeldust vastasaknast. Ja kui ma siit naasen, ei oska ma mitte midagi selle allesjäänud päeva ja madala päikesega peale hakata. See on nii kohutav, et vägisi kisub mõte sellele, et päikese võibki vabalt asendada veiniga. Aina vähem imestan, miks eestlane pudelisse vahib...

Jõulupalve

Armas tuul, tule ja puhu mind ära, nii nagu sa puhud äraõitsenud võilille hapraid valgeid seemnehelbeid. Puhu mind uuele rajale, maskideta maale, kus õnn on sama loomulik nagu päike päeval või kuu ööl. Sinna, kus ei pea seda õnnenatukest, nagu ainsat rosinat saias, taga ajama. Palun, tuul, vii mind sinna, kus õnn sünnib minu enese sees ja paitab neid, kes mulle kallid. No pole ju palju palutud? :)

Minuga juhtub alati midagi

Ei ole lihtne olla naine, eriti veel poolpime ja ligi viiskümmend aastat vana! Hommikul nagu tavaliselt tegin meigi ja plaanisin varem linna sõita, sest oli vaja üks pakk ära tuua. No olin kenasti graafikus, tuju hea, päike ju paistab! Ja lõpuks väike sutsakas lõhnaõli ja võib autoisse istuda. Aga vot niipalju sa istud, mõtles keegi kõrgemal. Nimelt tuli mul mõte proovida üht uut lõhna, mille testerpudelike mulle mingi aeg tagasi saadeti. Enamasti on neil testeritel lihtsalt tõmmatav kork peal. Jõllitasin üle prillide seda korki ja kangutasin, kuni äkki vedru välja vupsas. Noh, polnudki tavaline kork, oli hoopis pihustiga pudelike. Torkasin jubina tagasi ja nii kui surusin, sain selle hästilõhnava sutsaka otse vasakusse silma! Täistabamus! Oi, krt, kus kõrvetas! Ja kuna olin just silmad ära meikinud, siis loomulikult ujus lisaks lõhnaõlile silma ka paras ports ripsmetušši ja lauvärvi. Võtsin pihu vett täis ja pistsin silmamuna sinna sisse, loksutasin-loputasin mis hirmus, aga noh, ikka tükiks ajaks võttis nägemisvõimetuks. Vot siis varem linna. Pärast pikemat aega jamamist sain vaevu autoroolis hakkama, silm tilkumas peas, veripunane. Ja siis oli vaja veel pakk ära tuua, noh püüdsin küll maha vahtida, aga et mitte kõigele lisaks pikali kukkuda või inimestele otsa joosta, pidin ikka aeg-ajalt pilgu tõstma ja sattusin kohe ühe mureliku näoga noormehe huviorbiiti. Aga noh, hea asi selle kõige juures on see, et vaatamata loputamistele ja lakkamatule pisarajooksule lõhnab mu vasak veripunane silmamuna päris isuäratavalt, isegi tugevalt võiks öelda. See lõhn hõljub mu ninas ja õhus minu ümber. See ju eesmärk oligi... Ah jaa - lõhna nimi oli "212 sexy".

üks väike vihakõne

Viimasel ajal muudkui korrutatakse, et ära ihalda seda, mida sul ei ole ja tunne rõõmu sellest, mis sul on! Ole sina ise! Ära taha olla see, kes sa tegelikult ei ole! Jne, jne. Ja siis loen lugematul hulgal selliseid õpetussõnu: ole võimalikult efektiivne! Ole positiivne! Ära lase negatiivsetel tunnetel end mõjutada! Ela hetkes! Jäta minevik seljataha! Püstita endale eesmärgid! Jne, jne. Täielik jama! Kas ma olen ainus, kes siin vastuolu näeb? Kui ma tahan olla mina ise, siis annan ma ruumi eneses nii positiivsetele tunnetele, kui negatiivsetele. Kui ma olen kurb, siis olen, ei suru seda välja mõeldud positiivsusega maha. Ja mis mõttes ära lase end kriitikast segada? Muidugi lasen, kuidas ma muidu arenen? Ja ma ei soovi olla efektiivne! Mida kuradit see üldse tähendab? Ma tahan elada omaenda elu, nii heas kui halvas ja olla täiesti ebaefektiivne! Paratamatult on igaühe elus inimesi, kes ei ole ehk kõige meeldivamad ja sõbralikumad, aga mis teha kui nendega koos tuleb sama rada käia, olgu siis tööl või mujal. Ja minevik ongi ju see, mis meist tänase mina vormis. Miks kuradi pärast peaksin ma siis selle eest mitte tänulik olema? Elu ongi üks jõle kompott. Segu hapukapsastest, piimast ja õunakissellist. See ongi huvitav ja karastav ja õpetlik ja rikastav ja mida kõike veel. Ma ei viitsi kogu aeg jännata mingite väljamõeldud mõttetute loosungitega, mida päriselus pole iial võimalik rakendada. Jumala eest, võiks need eneseabiraamatud ära keelata... Ja uskumatu, kuidas inimesed neid loevad! Karjakaupa! Milleks, sõbrad? Kui teil endal aju üldse ei ole, no siis laske käia! Kui on, kasutage seda vahelduseks. Ja milleks teile erinevad tunded ja emotsioonid antud on? Jumala eest, loen oma elu esimest eneseabiraamatut ja jõuan end seaks vihastada. Kui ma nüüd hakkangi positiivseks, kogu aeg olen sellise näoga, et olen õnnelik, nägu naerab, süda kisendab. Kustutan mälust kõik väärtuslikud elatud aastad, sest need on minevik, hakkan efektiivseks, misiganes see ka ei tähenda, kirjutan märkmikku nimekirja eesmärkidest, mida tahan saavutada, kriitikat ei pea miskiks, keeran vastikutele inimestele selja, kui nad mind kõnetavad, näen ainult lilli ja liblikaid, aga äikesetormi ja tsunami ees sulgen silmad, lollis lootuses, et siis need mind ei puuduta... No andke andeks, kes ma siis oleksin? Ja millal ma siis ELAKSIN?!

Marilynne Robinsoni romaanist "Majapidamine"

Üle pika aja üks tõeliselt võimas lugemiselamus! See on omapärane ja kummaline raamat, vahest isegi üks omapärasemaid, mida seni lugenud olen. Milline keel, väljendusviisid, kirjeldused, nüansirikkus! Ja milline tõlge! Olen alati mõelnud, et tugev lugu loob tugeva sisu, kuid pean vist oma seisukoha siin ümber hindama. Olgem ausad, selles raamatus lugu nagu polegi või pigem on, aga see ei ole siin olulisim. Lugu on teisejärguline. Lugu on taust. Kuid mahlakate kirjelduste läbi loodud meeleolud on võimsad! Seda raamatut lugedes või eelkõige seda keelt, nii rikast, nii elusat, nii, nii, nii...et sõnu ei ole, tekkis mul kujutluspilt, nagu jalutaksin viljapuuaias, küpsed viljad üle pea kummumas, ainult siruta käsi ja võta, maitse, naudi... Iga sõna oli kui puudutus. Iga sõnaga avanes su ees uus maailm. Just niisugune peab üks raamat olema! Lihtsalt imetlust väärt!

Valgus ookeanide vahel

Krabasin enne kinno minekut kaasa hulga taskurätikuid, sest olin kuulnud, et pisaraist selle filmi puhul ei pääse. Etteruttavalt võin öelda, et siiski pääsesin. Või peaaegu pääsesin. Asja mõte polnud muidugi kinnominek nutmise eesmärgil, aga teades filmi sisu ja tundes ennast, olin selleks enam kui valmis. Näitlejate valik oli väga hea. Lugu oli väga hea ja liigutav, hoidsin taskurätikult kramplikult pihkusurutuna, et oleks kohe hea võtta, kogu aeg oli sees võbisev tunne, et kas nüüd, no nüüd,aga miskit jäi kogu aeg nagu puudu. Tunded, mida tegelased traagilises loos läbi elasid, ei pääsenud lõpuni nende seest justkui välja. Oleks tahtnud rohkem näha, tajuda, aimata, sellest valust osa saada. Mida lõpu poole, seda enam näis, et peategelasest mehe veekalkvel silmad, mida justkui liiga sageli lähikaadris näidati, pidigi olema vist see pisarakiskuja. Ehk siis natuke oli fookus paigast ära. Ja olid ka mõned ebausutavad momendid. Näiteks naise raseduse katkemine, mis algas sekundi vältel jalust mahalöövate valudega. No olles asja ise mõlemalt poolt vaadatuna näinud, võin väita, et ei alga ükski raseduse katkemise ega sünnituse protsess nii. Kui naine äkki ja ootamatult valudes klaverile viskus, lootsin, et äkki selles filmis nad seda viga ei tee...Palusin vaikselt, et seekord oleks teisiti, usutavam, pisut pikemalt kulgev, aga kahjuks... Minu taskurätik jäi seekord kuivaks, kuid kui saalis tuled põlema lahvatasid , andsin selle lahkesti oma äranutetud näoga kaaslasele. Igatahes on mul plaan hakata raamatut lugema, sest olen kindel, et sealt saan kätte selle, mida tegelikult ootasin ja millest kogu filmi vältel ikka tsipake puudu jäi... Aga kokkuvõttes - täitsa hea film, soovitan igal juhul ära vaadata.