Ärge küsige, kuidas mul läheb

Tõesti, see on täiesti võimatu küsimus, millele on võimatu vastata. Kui keegi tahab teada, kuidas mul päriselt läheb, siis palun mõne päeva aega, et olukorda analüüsida ja seejärel välja nuputada, mida öelda. Oi, kuidas oleks vahel elusat Jungi vaja, kes minu sisse vaataks ja mind taas iseendani juhataks. Kahjuks (või õnneks) Jungi pole võtta ja pean iseennast kasutama. Aga mõnikord on mul sellest lihtsalt kõrini. Nii kuradi keeruline näib kõik. Juba pikemat aega on tunne nagu oleksin iseendaga poksimatšil. Et valus on lüüa ja sama valus vastu nina saada, aga teisiti ei saa. Ja see minu teine mina on mind taaskord nokauti löönud, laman maas ega suuda tõusta. Ma kahtlen, kas see teine mina rõõmustab, kui mind lamamas näeb. Ühelt poolt rõõmustan mina, et tema püsti jäi... Täna tuli mõte, et võiks luua oma ettevõtte, mille kaudu pakuksin sõnu. Õigeid sõnu. Aga arvestades minu habrast seisundit, milles ma juba pikemat aega viibin, siis oleks minust kasu vaid neile, kes seisavad meeleheites maailma serval ega julge hüpata. Ma ütleks neile, et mine, mine. Niikuinii siit midagi paremat ei tule. Ma arvan, et ma aiman, mida tundis Hemingway, kui endale kuuli pähe lasi. Ainult tema oli Hemingway ja järelikult oli see veel sada korda hullem. Kui sõnad saavad otsa, sa istud tunde, päevi, nädalaid ja kuid oma kirjutuslaua taga, valge paber ees ja mitte midagi enam ei tule... Minu eelis (või siis viga, kuidas võtta) on see, et ma ei jõua maailma ääreni. Isegi, kui vahel kaovad kõik pidepunktid, mis mind püsti hoiavad ja ma sinnapoole roomama hakkan, jõuan ma ikka sellel teel mõista, kui imeline kõik on, kui palju mul veel alles on... Ja kui siis ilmuvad mu vaatevälja üks vigase jalaga kits koos oma kaaslase ja pojaga, nagu täna hommikul juhtus, no siis ma tõusen otse loomulikult püsti ja marsin teisele poole minema. Servast kaugemale. Ja panen endale diagnoosi - segane. Täiesti segane. Nii et ärge parem küsige, kuidas mul läheb.

Kumm tühi ja mott maas

Nii hullusti polegi ma end enam ammu tundnud. Nüüd on nii, et ventiilid enam üldse ei pea. Tõsi, mootor töötab, aga mitte mingit edasiminekut ei ole. Tuksun lihtsalt kohapeal käia. Mõttetu... Ja siis loen juba sajandat korda, et õnnelikuks olemine on otsustamise küsimus. Kõik sisutühjad loosungid nagu "ole positiivne" ja muud sellised ei olegi muud, kui loosungid. Ega need hõistajad ise ka ei usu neisse. Mina leian, et neil, kel õnn on otsustamise küsimus, puudub igasugune analüütiline mõtlemine. Ja milleks meile siis erinevad emotsioonid on antud? Ainult loll saab lakkamatult naeratada ja olla õnnelik. Mina maski ma kandma ei hakka. Kui olen täna vihane, olen vihane, kui õnnetu, siis õnnetu. Ja kui homme on parem päev, olen homme ehk õnnelik. Mina tean, mis mind õnnelikuks teeb ja juba see asjaolu ise on suur õnn. Lihtsalt alati ei pääse ma sellele õnnele ligi...

Vesi, va võlujook

Kuigi ma just väga sagedasti kõikvõimalike hullustega kaasa ei lähe, siis seekord võtsin vaevaks ja otsustasin hakata ka liitrite kaupa vett sisse lahmina. Noh, pidavat hirmus kasulik olema, seda ju aastakümneid räägitud. Olen muidu üsna väike jooja (vett mõtlen, mitte veini) ja peab ütlema, et see on minu jaoks üpris raske katsumus, sest mingit janu ma ei tunne ja huupi vee larpimine tekitab lausa vastikust. Aga - targad inimesed on öelnud, et janu tähendab juba väga tõsist veepuudust, janu olevat lausa organismi viimane appikarje. No olgu sellega nagu on, aga mina tahan öelda, et märkasin vahet. Olime joonud sõpradega pisut veini...No olgu peale, natuke rohkem kui pisut. Kui tavaliselt sain heast punaveinist korraliku peavalu, siis seekord ärkasin peavaluga, mis oli ilma valuta. Jah, valuta peavalu. Ma teadsin, et pea valutab, aga valu ei olnud. Täiesti müstika! See oli umbes sama tunne, kui oled koleda peavalu kange valuvaigistiga alla surunud, kuid tajud endiselt selle valu olemasolu. Ma ei tea nüüd, kas te saate ikka aru, mida ma mõtlen, aga tõesti, minu jaoks oli see suur üllatus ja uudne kogemus. Väidetavalt on enamike peavalude põhjuseks vähene veetarbimine. Või oli see liigne veinitarbimine? Ega vahet ei ole. Muidugi kaasnevad veejoomisega ka teatud kõrvalnähud. Üks neist on sagedane vetsuskäimine, no nii umbes iga poole tunni tagant ja teine puudutab sinu väljanägemist. Kui sind ei häiri, et näed välja nagu kaheksandat kuud rase, siis pole hullu midagi. Hakka või uskuma, et vesi teeb imesid. Aga veini ei maksa usaldada. Igavene libe sell niisugune. Jätab endast nii meeldiva mulje, oskab sind lohutada, naerma ajada, mõnikord paneb nutmagi... Poeb sulle kaissu ja pähe... Pärast, kui pea jälle selge ja ulm lahtunud, tunned süümepiinu... Igavene võrgutaja ja tühikargaja. Nii et jooge vett mu sõbrad, sest mulle tundub tõesti, et midagi see teeb minuga...

Kollase pingi romantika

Sügis on käes, kullanud üle meie väikese romantilise linnakese pargipuud ja -põõsad. Muru on veel roheline ja esimest sügistormi ennustatakse alles loetud tundide pärast. Õhus hõngub romantikat... Ning äkki ilmuvad kui nõiaväel meie raamatukogu akna alla noormees ja neiu. Noormees, selline vibalik, on pisut tipsutanud ja hoiab noore naise kena kuunägu oma punetavate töömehe käte vahel, üritades naist suudelda, kuid viimane pöörab pea aina kõrvale, pipardab veidi. Ikkagi kodust õpetust saanud, mõtlen. Teab oma väärtust. Mitte igaühele ja liiga kergelt ei anduta. Mees nurub, püüab naise pead paigal hoida, aga naine jääb enesele kindlaks, põigeldes peaga ikka jälle suudluse eest kõrvale. Ühtäkki kappab vibalik minema, kui näeb eemal veel üht nokastanud tüüpi. Naine kaob nurga taha ning vaikus saabub meie õuele. Mõne aja pärast ilmub aga noormees taas välja. Tema näpuotsa on tekkinud pisut pungunud kilekott. Naeru kihistav naine on end mehele sappa haakinud. Ja vot nüüd alles läheb tegelikult romantikaks! Mees veab kättpidi naise meie akende all olevale juba legendaarseks muutuvale pingile, avab kilekoti ja hakkab sealt kraami naise ette pingile laotama. Mida kõike üks pealtnäha väiksemat sorti kilekott endas peita võib! Lagedale ilmub pirakas suitsutatud seapõsk, latt suitsuvorsti, kena rollmopsi karp, pool kilo eesti juustu... Noorik hindab kraami ning loobib siis kotti tagasi vorsti, juustu, seapõse. Välja jätab kena rasvase rollmopsi. Ning siis, (oh imet, mida heeringas, leekivalt rüütatud puud ja kena sume sügisilm teha võivad!),naine murdub. Ta haarab mehel kuklast ning suudleb teda kirglikult otse suule! Ohh, milline aknaalune meil siin ikka on...Seejärel avab naine oma ridiküli ning võtab välja Saaremaa viina. Mees urgitseb rahulolevalt rollmopsikarpi katvat kilet, kuid jääb hätta. Aga eesti naised on teadupärast asjalikud. Neiu sorib uuesti oma sisukas käekotis ning leiab sealt peagi küüneviili, millega hõlpsalt mõnus suutäis tahedat heeringat avada. Mõlemad lobisevad ja napsavad näppudega rasvast tilkuvat heeringarulli. Nii õnnelikud näivad nad, kui mees pudelilt korgi keerab. Aga õnn ei kesta kaua. Vähemalt kollasel pingil mitte. Meil, raamatukogunaistel on vist midagi viga. Nagu kadedad oleme, kui teistel kenasti läheb. Me justkui ei talu kollasel pingil jagatud õnne...Mis meil ometi viga on? Paarike korjab torisemata oma suutäied kokku ja astub minema. Kuulen veel vaid heeringamälumise vahele öeldud sõnu: "...sul on vann või käid dušši all...aaa, vann, mõtlesin, et kui..." Järgmise korrani, mõtlen mina ja ohkan natuke isegi nukralt. Samas lohutan end, et ega kollane pink ju kauaks tühjaks jää. Juba loetud päevade pärast saabub viies oktoober...

Edust ja Hemingwayst

Raha ja edu, ainus mõõdupuu. Aina suurem hulk inimesi identifitseerib end vaid läbi nende kahe. Minul pole raha ja ma ei ole edukas. Vaatamata sellele pean ma end rikkaks ja õnnelikukski. Sest mul on kaks väärtuslikku asja - aeg ja kirg. Mul on, erinevalt miljonist hullumiseni rähklevast eestimaalasest, aega, et mõelda ja lugeda inimesi nagu raamatuid. Nad on ju nii selged ja läbinähtavad. Põnevaks teeb selle asjaolu, et neid lugedes ei tea ma ju ei loo algust ega lõppu. Loen vaid seda, mida hetk pakub, teisisõnu lehekülge, mis parasjagu lahti on. Ja siit algab loomine. See ongi minu kirg. Ma püüan end identifitseerida läbi teiste inimeste. Selleks ei pea olema ei raha ega edu. Aitäh teile, minu targad lemmikmehed - Uku Masing, Valdur Mikita, Jaan Tätte, Mati Unt, Ernest Hemingway, Franz Kafka ja veel mõned, kes te mulle aeg-ajalt, kui ära eksin, jälle õige suuna kätte näitate. Ja aitäh teile, tundmatud, nimetud, mineviku ja tulevikuta inimesed, keda ma kohtan pargis, poes, maanteel või laadal. Täpselt niipalju ongi vaja, et olla rikas ja õnnelik.

Tere, sügis!

Selle suve viimane päev. Veel on kirgassinist taevast ja sooja päikest, kirjusid vahtralehti, punastest marjadest hõõguvaid pihlakapuid. Veel on leebet tuult, mis tänavatele langenud lehti ja pruunisäärsete piigade seelikuid tantsitab. Täna veel on, kuigi on sügise sündimise päev. Sügise kaaslaseks saab peagi vihm, mis kõik kirevad värvid vähehaaval maha peseb, nätsutab lehed ja kleebib nad asfaldi külge. Leebe tuul paisub ja lennutab viimased linnuparved lõunasse, kisub puud häbitult alasti, vahetab seelikud pükste ja siidsallid villaste vastu. Märkamatult muutuvad suvepruunid inimesed aina kahvatumaks ja kahvatumaks ning tasahilju öhe hiilivad hallad sillutavad talvele kristallidest teed...

Tänasest ja homsest

Vahel häirib kõik. Juba hommikul ärgates tajud, et ei tule hea päev. Põhjust nagu polegi või on neid siis mitu, selliseid kaudseid, mitte otse puudutavaid. Aga igal juhul võib juhtuda nii, et teed silmad hommikul lahti ja nätaki! ongi käes. Üks otsesõnu öeldes sitt päev. Enne, kui jõuad kohvivee hakkama panna, ujuvad hinge mingid ebameeldivad aistingud. Tundub, et kõik on halvasti. Sügavamalt järgi mõeldes mõistad, et oled sattunud päeva, kuhu sattuda ei tahaks, aga pole ka võimalust sellest mööda hiilida. Iga päev tuleb ära elada, olgu ta siis, milline tahes. Ma mõtlen vahel, et minuga toimub vist mõnikord mingi salapärane muutumine. Õhtul heidan iseendana magama, rõõmus, et maailm on nii imeline ja hommikul ärkan käsnana, mis kõik kuuldud-nähtud negatiivse esimese ärkveloleku hingetõmbega endasse imeb. Ja siis ma paisun ja paisun ning vahel on tunne, et enam ei mahu, aga elu on näidanud, et mahub ikka... Aga oi, kui raske on olla, kui kogu kurbus on sinu sisse kogunenud, kõikide õnnetute inimeste lootusetus, mure ja äng on sulle justkui hiigelsuure kotiga kaela riputatud. Minu tööruumi akna taga on suur pihlakas, punaseid marju üleni täis. Imetlen seda iga päev ja tundub enesestmõistetav, et saan seda teha ka homme ja ülehomme. Aga siis meenub, et kusagil on keegi, kes vaatab aknast välja ja see mida ta näeb,jääb tema viimaseks pildiks, sest homset temal enam ei tule. No näete sõbrad, ikka ja jälle jõuan ma kuidagi kaduvuse teemani. Mõnel sellisel päeval leiab lisaks muule jamale ka minevik mu üles ja ma klammerdun ikka ja jälle sinna, kuhu ei tohiks. Õigemini, tohib ikka, aga sel pole mõtet. Mitte, et ma ei tahaks mäletada, aga kas on vaja? Sellistel päevadel ma panen end inimeste eest lukku. Ja elan selle päeva valuga läbi. Homme võib tulla samasugune, aga võib ka teisiti. Ja muidugi võib homset üldse mitte tulla. Aga kui ta tuleb, see homne, ja ma olen suutnud käsna jälle tühjaks pigistada, siis keeran ennast lukust lahti ja maakera jätkab pöörlemist.